Hi Stranger

part 27

Kui kauaks sa jääda saad?küsisin ma Ronaldilt, viibides karja uudishimulikest pilkudest eemal.

Ei tea. Ei taha et Brian siia tuleks, siin tundub olevat jube seltskond.vastas ta seljataha kiigates. Just

siis meenus üks kerge abi saamise võimalus. 

Kuule, saad äkki mõne päeva siin olla? Sa tead seda alfa teemat, äkki saad aidata? küsisin vaikselt.

Keegi vajab abi selle teemaga?küsis ta vaikselt.

Mina..vajan abi. Ma olen siin karja juht. Kuna meie eelmine alfa sai võideldes surma, siis tema

viimane otsus oli mind uppuvasse paati pista. vastasin pikalt ja jäin vaikselt ootama vastust.

See on küll üllatus. Kuidas olukord praegu on?hakkasime siis ka vaikselt kõndima. Mõtlesin mõne

hetke.

Olen reegleid veidi silunud. Kedagi sunniviisiliselt karja tuua ei tohi. Aga mida mõeldakse karja

juhtimise all? See on siiani arusaamatu.küsisin veel. Tundus et ta mõtles pingsalt.

Seda on veidi keerukas täpselt selgitada, aga see tähendab, et pead oskama oma karja ohjata.

On olnud olukordi kui alfa ei suuda karja koos hoida ja kõik pagevad laiali, teevad mis tahavad ja

võivad ka rumalast peast unustada kes nad on. Selle karjaga nagu sa siin omad peaks olema

kerge. Nad on läbi elanud päris palju koos eelmise alfaga, kes neid vist hirmuvalitsuse all hoidis.

On veel küsimusi?jäi ta seisma, toetudes seljaga ühe kõrge männi tüvele.

Praegu mitte, aga kas sa aitaksid mind? Oleksid nagu mu beeta või nii?küsisin ikkagi, üritades

teha armsat nägu.

Kuule, ingel..pole probleemi aga sul on beeta olemas ja see on keegi kes istub laagriplatsil ja

ootab millal sa naased ja mingeid ettepanekuid teed.kustutas ta mu mõtte. Tegin morni näo ja

teesklesin et hakkan nutma, kattes näo kätega.

Ära nii ka jonni! Muidugi ma aitan kuidas saan, aga ma ei taha ka su beetalt..või kuidas sa ka

teda nimetad, pahandada saada.pani ta kohmakalt oma käed mulle ümber justkui arglikult

kallistades.

Ma tunnen kuidas sa samuti arglikult käitud! See oled samad nagu teised!kähvasin juba vihaselt.

Vabandust. Ma ei tea miks. Sa tundud nii võimukas olevat. üritas ta asja parandada. Jooksin

lihtsalt karja juurde, kadudes ringi sibliva salga vahele. Kuna mul polnud seal ka midagi teha,

otsisin üles Isise ja andsin talle teada et lähen üksi mägedesse, et veidi veel omaette olla. Kuna ta

oli seal ainus usaldusisik, siis kellelgi teisele ma rohkem mainima ei hakanud, kuigi paljud

küsisid kuhu ma lähen. Jõudes laagrist eemale põrkasin Roniga uuesti kokku, siiski juhuslikult.

Nonii..kuhu jälle põgened?küsis ta mu kavatsust aimates.

Pole sinu asi! Mine ja ole teistega võta kari üle või midagi! Ma lihtsalt ei suuda, ei taha enam

selle jamaga tegeleda, sellel mõelda!prahvatasin järsku, olles isegi segaduses.

Muidugi põgene kohustuste eest nagu sa alati osanud oled! Sa ei saa igavesti pead liiva alla

peita!kähvas ta vastu. Seisin tema poole seljaga, hakates end veidi tema poole pöörama. Kusagilt

mu kurgus tekkis vali vihane urin. Otsustasin oma rida jätkata ja teha endale meelepäraselt. Panin

jooksu mägede poole.

*

Vaatasin kõike, mis vähegi silmapiirini paistis. Äratas mind üles oksa prõksatus mis seljatagant

kostus. Vaatasin sinna ja nägin üht paari helendavaid silmi. Lõpuks astus olend varjust välja ja

paistis olevat uudishimulik. Tegu oli ühe tavalise hundikesega. Ta tõstis nina kõrgemale

nuusutades õhku, sammudes arglikult lähemale.

Rahu..ma olen sinuga peaaegu sama liiki. ütlesin vaikselt. Hundike tuli minu kõrvale nuusutades

mu käsi ja selga. Tõstsin vaikselt käe ja silitasin hundi samet pehmet kasukat. Siis kuulis ta

midagi ja jooksis eemale. Mõni hetk hiljem tuli minu juurde Ewen. Ta tundus olevat rahutu.

Mis toimub kah?üritas ta jätta endast tavalist muljet.

Toimub see et ma küsin sinult sama. Paistad eriti närviline.

Ma tahaks lihtsalt teada, et mis edasi saab. Tuleb uus võitlus või ei?

Ütlen kindlalt ei, aga mu beetake pole sellega päri. Midagi peab välja mõtlema. Kui ei olengi siin

igaveseks kinni. vastasin raske ohkega, ajades end püsti.Kõik mu ümber on järsku paisatud

sassi ning nüüd on mu ülesandeks see kõik kokku tagasi laduda selliseks nagu see oli. 

Ewen jälgis mind rahulikult. Kuulasin ta rahutuid südamelööke ja rasket hingamist. Tundsin end

unisena. Pigem olen ma alati olnud see kes on öökull. 

Kuule, ma lähen oma karja juurde. Lähen puhkan end homseks välja ja alustan kõike puhtalt

lehelt. Üritan esimese asjana alustada seda meie liikide kohtu protsessi.pomisesin vaikselt ja

haigutasin.

Ole tähelepanelik ja ettevaatlik. Ma tajun juba teist päeva et midagi on siin kohas valesti läinud.

Midagi kurja on siin liikumaa.hoiatas ta mureliku pilguga ja kallistas mind tugevalt. Alustasin oma

teed. Kõndisin vaikselt laagripaiga poole, kuuldes äkki mingid tuulekahinaga sarnanevat sahinat.

Olin piisavalt kaua looduslaps olnud, et erinevust teha tuulel ja mitte tuulel. Vaadates seljataha

nägin ma vaid kuidas üks sulg minu poole heljus. Püüdsin selle kinni ja pistsin jooksu nii kuidas

jalad võtsid. Olin kiiresti jõudnud Laagriplatsile, olles veidi väsinud ja ehmunud.

Kathy!? Mis juhtus? Miks sa lidusid nagu oleks kurat sul sabas olnud?lendas küsimusterahe

mulle kaela.

Midagi..ajas..mind taga. Näe pomisesin ma ja ulatasin esimesele ettejuhtunud liigikaaslasele

sule. Mike võttis sule enda kätte ja uuris seda. Ta silmad läksid suureks.

Võib öelda et see siin on küll võrdne kuradiga.pomises ta.