Hi Stranger

part 45 Little new life

Läheme kuu aega ajas edasi. See oli aeg, mil me Brianiga kavatsesime allkirjastada oma

kooselu. Käik oli väga tavaline, kohal oli väike arv inimesi pluss juurde lisada kaks karjatäit

libahunte ja tosin vampiiri ning mõned fööniksid. Fööniksid tegid ühe kena etenduse, tehes

taevalaotuses omi asju. Võis öelda, et kõik oli äärmiselt tore. Kogu üritust kuumendasid ülesanded

mis olid eraldi minule ja Brianile antud. Näiteks pidime me läbima koos takistusraja. Kummaline,

et sellele kiuslikule mõttele oli tulnud mu oma kari. Nad olid meie väikesesse metsa teinud sellise

raja, millest poleks tavaline inimene mitte mingil juhul eluga pääsenud. Sellegi poolest oli see

lõbus. Jõudsin raja lõppu, seistes rahvahulga ette, otsides pilguga Brianit. Peagi ta ilmus, hambus

tavaline kirju rähn. 

Au ja perele toidu muretsemine on alati mehe kohustuseks olnud! hõiskas Ron vaikselt naerdes.

Nagu ma mõistsin, olid Ron ja Isis rohkemat kui lihtsalt sõbrad. See tegi ainult rõõmu.

Liigume ajas veel veidike edasi..nii 2 kuud. Uskumatu, kui raskeks võivad mõned ikka selle ajaga

muutuda. Ma nägin välja nagu õhupalle alla neelanud inimene. Noh..see võrdlus läks veidi aia

taha, aga seda juhtub elus nagunii. 

Käes oli kena laupäev ja järve ääres olevast majast kostus lõbustatud jutuvada. Sammusin järve

äärest tuppa, minnes aina häälte suunas.

No kuule! Kuidas sa tead, et sünnib poiss? Äkki tuleb ikkagi tüdruk!

Ärme otsusta siis nii kiiresti! Värvime seinad valgeks ja hiljem vaatama mis me värvideks

paneme.rääkijateks olid mu ema ja Brian. Paps oli teemast arvatavasti väsinud ja sammus mulle

ohates vastu.

Neid kahte ei tohiks kokku võttes ühte ruumi panna.ütles ta. Nägin, et ta oli väsinud olemisega.

Kas eile läks tööl pikalt? Sa näed ramp väsinud välja. kallistasin ma teda, nii palju kui ma ulatusin.

Kuidas enesetunne on?oli papsil ikka mahti muretsemiseks. Asetasin oma käed oma punnis kõhule.

Kipub kolkima, aga elan üle. vastasin ma. Sellelt alalt oli mul ikkagi väike hirm. Meil polnud

õnnestunud leida mõnda liigikaaslasest arsti, seega ei teadnud ma midagi pisikese tervisest, mis

mind just muretsema panigi. Olin mampsiga arutlenud ja ta oli minuga nõus. Üks laps ei saa nii

palju kõhus kasvada. Seda märkasin ma ka põtkimistes mis esinesid üpriski tihedamalt, kui oleks

normaalne. Ma ei olnud kuigi palju suutnud mõelda, mis saab kui ma pean jamama hakkama

mähkmetega. Brian väristas selle peale õlgu ja ei öelnud muidugi midagi. Olin muutunud jällegi

veidi tujukamaks. Tundus et see mõjutas teisi mõne võrra. Seega hoidusin vabatahtlikult järve

kalda äärde, istudes seal pikalt.

Kathy! Kus sa oled?kostus ülemiselt korruselt mampsi hõige.

Ämmamamma...ära hakka Kathyt sellega tüütama.kuulsin Briani porisemist.

Nii, mul on teile mõlemale üks sõna. Rahu.astusin uksest sisse. Värvi lõhn tungis ninna ja

otsustasin veidi aega hinge kinni hoida.

Ma üritangi, aga su ema sekkub liiga palju.tundus et Brian hakkas veidi vihaseks muutuma.

Ei sekku! Ma lihtsalt muretsen tuleviku pärast!kähvas mamps talle vastu.

Jääge mõlemad vait!! Kaua me peame kannatama!? Kui te ei suuda ühisele otsusele jõuda,

jätame toa poolikuks ja asi lahendatud!kärkisin valjult, pannes papsi ülemisele korrusele

tormama.

*

Peale seda vahejuhtumit läksin ma magamistuppa varju. Veidi aega hiljem tuli paps mulle seltsi

pakkuma. Ta rääkis ajast mil ta oli minu vanune ja kuidas ta mampsiga kokku sai. Kogu see jutt

tundus olevat nagu muinasjutt. Soovitasin tal seda lugu kunagi ka lapselastele rääkida, mille peale

ta naeratas ja mainis et see võimalus tuleb tal peagi. Siis kostus all korrusel jutuvada. Sammud

trepil ja koputus uksele. Ron piilus mängleva naeratusega ukse vahelt sisse ja tervitas meid. Paps

ajas end jalule ja sammus toast välja. Ron sammus minu juurde, istudes minu ette voodile. Ta

paistis olevat veidi kohkunud.

Ron...mis viga?küsisin ma.

Ma ei saa praegu aru. Kas sul on keegi voodi all peidus või kõik neli mõtete jada tulevadki

sinult?küsis ta, painutades end piisavalt palju, et kiigata voodi alla.

Oot oot..Mida?pärisin uuesti, arvates hetkeks juba et mu kõrvakuulmine on jama.

Üks hääl kuulub sulle. Kolm neist on aga vaiksemad, mõtted on ainult sinust ja Brianist.

Jäin teda kummalise pilguga vaatama.

Brian, tule korraks üles!kutsusin ma teda. Brian oli hetkega toas.

Vennas, te ei saa mitte ainult ühe ilmakodaniku, vaid suisa kolmikud.ütles ta. Brian vaatas minu

poole, silmad suured ja naeratus huultele valgumas.

*

Kathhyy! Mul on sulle häid uudiseid!kuulsin kaugelt ära Eweni hõikamise. Mul õnnestus temaga

maja ukse juures kokku saada.

Noh, mis sa ootad? Räägi!ütlesin ma ja tõmbasin ta majja sisse. Ta tundus olevat millegi üle nii

rõõmus, et ei suutnud korralikult hingatagi.

Ma leidsin sulle arsti. Mu oma lapsepõlve kaaslanna. Ta nimi on Kity Kenzie ja ta on hetkel

Ameerikast siia teel. Ta on küll sünnilt ameeriklane aga ta räägin teisi keeli samuti puhtalt.

teatas ta, rääkides nii kiiresti, et ma imestasin, et ta ise oma jutust midagi aru sai.