Hi Stranger

part 34

Mõned nädalad olid juba kenasti möödas ja mul tekkis mõte kusagil kaugemal jooksmas käiia. Ei

tea isegi miks, aga selle pika aja jooksul oli meie poolne metsa osa risti ja põiki läbi käidud.

Tahtsin minna rohkem lõuna ossa, lootes avastada midagi toredamat kui see mis meie poolel oli.

Läksin üksi ja see oli hea võimalus omade mõtetega olla. Jõudes kohale, tundus kõik sama nagu

mujal. Ainus

erinevus oli, et oli tunda mõnede üksikute ilveste lõhna, kes puudel lesisid ja alla vaatasid. Kuna

mul

janu polnud, jäid nad ka kenasti oma toimetusi edasi tegema. Nagu alati, suutis ka see kord mingi

õnnetus mulle järgi joosta. Olin rahulikult kõndimas, kui keegi mind seljatagant ründas. Keerasin

end

ümber ja silmasin üht üleni musta riietatut. Kuna ta jooksis jube kiiresti, ei saanud ma esialgu aru,

kes see täpselt oli. Ta jäi minust veidi eemal seisma, põrnitsedes mitte just kõige sõbralikuma

pilguga. 

Mida sa siit otsid?küsis ta pahuralt. Tegu oli ühe umbes 20 aastates mehega. Ta juuksed olid

tuhmhallid ja silmad olid kui hõõguvad söed.

Igatahes ma tüli norima ei tulnud. Kes sa selline oled?küsisin otse, kallutades pea viltu.

See kes sina ei ole. Ma soovitan sul siit lahkuda ja nii kiirest kui õnnestub. hakkas ta mind

ähvardama. 

Kuule könn. Mis sul viga on?küsisin samuti närvi minnes.

See, et ma jälestan sinusuguseid. Segavereline krants! Kahest vastikust liigist kokku

sulatatud.kirtsutas ta isegi nina. 

Ega sa ka kõige toredam ei ole.mainisin vastu ja tegin sääred. Kuulsin tükk aega samme

järgnemas, siis need aga kadusid. Järsku oli ta minust ees, jäädes seisma. Kuna mul oli

keeruline peatuda hüppasin tast üle ja midagi kummalist juhtus. Ma jooksin neljal jalal. Ma

muundusin! Nagu ma mõistsin jooksin ma veelgi kiiremini ja ületasin hetkega metsade vahelise

piiri, joostes koheselt Roni otsima. Leidsin ta metsast, aga mind nähes tundus, et ta ehmus pool

surnuks.

Kath?? Sa saad muunduda??!küsis ta ja naeratas laialt. Noogutasin ja tahtsin teada, mida teha et

uuesti inimeseks saada. Kuidagi õnnestus mul seda selgitada ja ta juhendas. Ühel hetkel olingi

inimene ja õnneks minu suur kartus ei läinud täide. Teadsin et inimeseks tagasi saades, pole

riideid seljas enam olemaski, aga minul oli see variant teistsugune. Olin samades riietes nagu

ennem.

Damn..ma olen selle üle küll kade. Sa saad riietelt kokku hoida.kommenteeris ta ja hakkasime

edasi sammuma. Läksime Briani juurde. Just siis aga tekkis mul tahtmine mõnda teist elementi

katsetada. Millegi pärast just tuld. Kuna vesi oli mul arusaadav, et ma seda suudan muundada,

siis mis saab tulega? Kusagilt enda toast leidsin ühe välgumihkli. Sammusin uuesti välja, jättes

mehed elutuppa rääkima. Jõudsin taha aeda ja sealt edasi metsa. Tõmbasin leegi nähtavale ja

vaatasin seda veidi

aega. Liigutasin oma kätt selle kohal, liigutades leeki pikemaks ja jälle lühemaks. Ma ei tundnud

leegi soojust, isegi kui mu käsi täiesti leegi sees oli. Napsasin leegi peopesale, suurendades

seda. See oli nagu väike lõke. Viskasin seda käelt käele ning järsku oli see lennanud puu tüvele

pannes selle põlema. 

Oh s*it!vandusin ehmatusest ja järsku ilmus kohale Ron.

Misasja sa teed?küsis ta muigega. Viipasin käega leegi lumele, kus see kustus.

Nii, mina enam metsas tulega ei mängi.lubasin kätt enda ette tõstes. Läksime tagasi tuppa, kus

ma loo ka Brianile jutustasin.

*

Järgmisel päeval olin eriti heas tujus. Olin jube varakult jalul-kella 5 paiku hommikul ärkasin. Õues

oli jube pime. Seisin pikka aega kapi ees. Võtsin sealt lihtsalt ühe koheva must värvi seeliku, mida

kaunistasid kuldsed metallist asjakesed mis kenasti kõlisesid. Lisasin juurde halli topi.

Sammusin vaikselt alla korrusele ja märkasin Roni aknast välja vaatamas, süsimustad juuksed

meeletult sassis.

Juba ärkvel?küsisin tervituseks, ajades ta mõtetest välja.

Mhmhh. Sa ka.vastas ta pilku aknast välja hoides. Tajusin et midagi on valesti.

Kuule..ma tunnen et midagi on valesti. Ütle välja mis sind painab, ma kuulan.sammusin veel veidi

lähemale. Ta ohkas ja raputas vaikselt pead.

Ma ei saa. Parem on kui ma omad asjad enda teada jätan.ütles ta norutades. Kuidagi tuli mulle

pähe üks mõte.Ega ta ikka veel minusse armunud pole?? I hope not! mõtlesin veidi, kuulates tuule

vaikset vilinat. 

Ega sa ometi...Ma mõtlen, et sellest on palju aega möödas.sammusin veel ligemale. Ron pööras

lõpuks oma pilgu minu poole. Nägin ta pilgust ära et mul oli õigus. Olin kindlasti imestunud

pilguga..pigem ehmunud. Ron aga langetas uuesti pilgu.

Sa peaksid teadma, et pole kuigi kerge tundeid eemale lükata. Need on nagu haavad, mis

paranevad aastaid. Sa ei pea muretsema, ma saan ise hakkama.muutus ta lause viimane osa

veidi mürgiseks. Ta hakkas must mööda tormama, kui ma ta kätt pidi peatasin ja tugevalt

kallistasin.

Mina olen su piinas süüdi. Ma tõesti vabandan.ütlesin vaikselt. 

Ei, sa ei pea vabandama. Sa oled nüüd see kes sa oled. Ma pean nüüd minema.ütles ta mind

eemale lükates. Nägin siiski valu tema pilgus, enne kui ta uksest välja kadus. Tundsin end siiski

kehvasti ja läksin tagasi ülemisele korrusele, pugedes magamistoas teki alla, hakates kogu

vestlust läbi seedima.