Mõned nädalad olid juba kenasti möödas ja mul tekkis mõte kusagil kaugemal jooksmas käiia. Ei
tea isegi miks, aga selle pika aja jooksul oli meie poolne metsa osa risti ja põiki läbi käidud.
Tahtsin minna rohkem lõuna ossa, lootes avastada midagi toredamat kui see mis meie poolel oli.
Läksin üksi ja see oli hea võimalus omade mõtetega olla. Jõudes kohale, tundus kõik sama nagu
mujal. Ainus
erinevus oli, et oli tunda mõnede üksikute ilveste lõhna, kes puudel lesisid ja alla vaatasid. Kuna
mul
janu polnud, jäid nad ka kenasti oma toimetusi edasi tegema. Nagu alati, suutis ka see kord mingi
õnnetus mulle järgi joosta. Olin rahulikult kõndimas, kui keegi mind seljatagant ründas. Keerasin
end
ümber ja silmasin üht üleni musta riietatut. Kuna ta jooksis jube kiiresti, ei saanud ma esialgu aru,
kes see täpselt oli. Ta jäi minust veidi eemal seisma, põrnitsedes mitte just kõige sõbralikuma
pilguga.
Mida sa siit otsid?küsis ta pahuralt. Tegu oli ühe umbes 20 aastates mehega. Ta juuksed olid
tuhmhallid ja silmad olid kui hõõguvad söed.
Igatahes ma tüli norima ei tulnud. Kes sa selline oled?küsisin otse, kallutades pea viltu.
See kes sina ei ole. Ma soovitan sul siit lahkuda ja nii kiirest kui õnnestub. hakkas ta mind
ähvardama.
Kuule könn. Mis sul viga on?küsisin samuti närvi minnes.
See, et ma jälestan sinusuguseid. Segavereline krants! Kahest vastikust liigist kokku
sulatatud.kirtsutas ta isegi nina.
Ega sa ka kõige toredam ei ole.mainisin vastu ja tegin sääred. Kuulsin tükk aega samme
järgnemas, siis need aga kadusid. Järsku oli ta minust ees, jäädes seisma. Kuna mul oli
keeruline peatuda hüppasin tast üle ja midagi kummalist juhtus. Ma jooksin neljal jalal. Ma
muundusin! Nagu ma mõistsin jooksin ma veelgi kiiremini ja ületasin hetkega metsade vahelise
piiri, joostes koheselt Roni otsima. Leidsin ta metsast, aga mind nähes tundus, et ta ehmus pool
surnuks.
Kath?? Sa saad muunduda??!küsis ta ja naeratas laialt. Noogutasin ja tahtsin teada, mida teha et
uuesti inimeseks saada. Kuidagi õnnestus mul seda selgitada ja ta juhendas. Ühel hetkel olingi
inimene ja õnneks minu suur kartus ei läinud täide. Teadsin et inimeseks tagasi saades, pole
riideid seljas enam olemaski, aga minul oli see variant teistsugune. Olin samades riietes nagu
ennem.
Damn..ma olen selle üle küll kade. Sa saad riietelt kokku hoida.kommenteeris ta ja hakkasime
edasi sammuma. Läksime Briani juurde. Just siis aga tekkis mul tahtmine mõnda teist elementi
katsetada. Millegi pärast just tuld. Kuna vesi oli mul arusaadav, et ma seda suudan muundada,
siis mis saab tulega? Kusagilt enda toast leidsin ühe välgumihkli. Sammusin uuesti välja, jättes
mehed elutuppa rääkima. Jõudsin taha aeda ja sealt edasi metsa. Tõmbasin leegi nähtavale ja
vaatasin seda veidi
aega. Liigutasin oma kätt selle kohal, liigutades leeki pikemaks ja jälle lühemaks. Ma ei tundnud
leegi soojust, isegi kui mu käsi täiesti leegi sees oli. Napsasin leegi peopesale, suurendades
seda. See oli nagu väike lõke. Viskasin seda käelt käele ning järsku oli see lennanud puu tüvele
pannes selle põlema.
Oh s*it!vandusin ehmatusest ja järsku ilmus kohale Ron.
Misasja sa teed?küsis ta muigega. Viipasin käega leegi lumele, kus see kustus.
Nii, mina enam metsas tulega ei mängi.lubasin kätt enda ette tõstes. Läksime tagasi tuppa, kus
ma loo ka Brianile jutustasin.
*
Järgmisel päeval olin eriti heas tujus. Olin jube varakult jalul-kella 5 paiku hommikul ärkasin. Õues
oli jube pime. Seisin pikka aega kapi ees. Võtsin sealt lihtsalt ühe koheva must värvi seeliku, mida
kaunistasid kuldsed metallist asjakesed mis kenasti kõlisesid. Lisasin juurde halli topi.
Sammusin vaikselt alla korrusele ja märkasin Roni aknast välja vaatamas, süsimustad juuksed
meeletult sassis.
Juba ärkvel?küsisin tervituseks, ajades ta mõtetest välja.
Mhmhh. Sa ka.vastas ta pilku aknast välja hoides. Tajusin et midagi on valesti.
Kuule..ma tunnen et midagi on valesti. Ütle välja mis sind painab, ma kuulan.sammusin veel veidi
lähemale. Ta ohkas ja raputas vaikselt pead.
Ma ei saa. Parem on kui ma omad asjad enda teada jätan.ütles ta norutades. Kuidagi tuli mulle
pähe üks mõte.Ega ta ikka veel minusse armunud pole?? I hope not! mõtlesin veidi, kuulates tuule
vaikset vilinat.
Ega sa ometi...Ma mõtlen, et sellest on palju aega möödas.sammusin veel ligemale. Ron pööras
lõpuks oma pilgu minu poole. Nägin ta pilgust ära et mul oli õigus. Olin kindlasti imestunud
pilguga..pigem ehmunud. Ron aga langetas uuesti pilgu.
Sa peaksid teadma, et pole kuigi kerge tundeid eemale lükata. Need on nagu haavad, mis
paranevad aastaid. Sa ei pea muretsema, ma saan ise hakkama.muutus ta lause viimane osa
veidi mürgiseks. Ta hakkas must mööda tormama, kui ma ta kätt pidi peatasin ja tugevalt
kallistasin.
Mina olen su piinas süüdi. Ma tõesti vabandan.ütlesin vaikselt.
Ei, sa ei pea vabandama. Sa oled nüüd see kes sa oled. Ma pean nüüd minema.ütles ta mind
eemale lükates. Nägin siiski valu tema pilgus, enne kui ta uksest välja kadus. Tundsin end siiski
kehvasti ja läksin tagasi ülemisele korrusele, pugedes magamistoas teki alla, hakates kogu
vestlust läbi seedima.

VOUS LISEZ
Hi Stranger
FantasyJutt räägib Kathy Hale nimelisest tüdrukust, kes saab omale uueks klassivennaks keerulise minevikuga poisi. Soojast sõprusest saab armastus, mis aga lõhutakse poisi minevikus olulist rolli mänginud venna tõttu