Hi Stranger

part 24

Ron! Kurat võtaks kus sa oled??hõikasin ma. Ma ei näinud midagi vees ega ka kusagil kõlgumas. 

Brian! Ära töllerda seal niisama ja tõmba mind üles!kuulsin pahast häält kusagil mu jalgade all.

Heitsin pikali, vaadates kalju ääre alla, kus oli mingi süvend. Seal see hunt istuski, vaatas mulle

pahaselt ja ehmatuse seguselt otsa. Sirutasin talle käe, millest ta kinni haaras ja üritas endki aidata

üles ronimisega.

Kurat..sa oled raske! hädaldasin ma teda aina tirides. Sain ta maapinnale tagasi, Ron vaatas korraks

veel kalju äärelt alla ja ohkas kergendunult.

Mina siia oma jalga enam ei tõsta.ohkas ta veel korra ja järsku kallistas mind. Seisin nagu post.

Okei vennas, ma võisin su küll ära päästa aga see läheb juba liiale.pomisesin veidi kohkunult ja

üritasin teda eemale nügida.

Tänan vennas! tänas ta veel ja hakkasime lahkuma. 

*

Kõndisime suhteliselt aeglaselt, mis mulle ühel hetkel tüütavaks muutus. Üritasin välja mõelda

kavalat viisi, kuidas Ron jooksma panna et me ometi kiiremini koju saaks. Just ühel hetkel lõi pirn

mu pea kohal süttima.

Kuule, mäletad kui väikestena matsu mängisime?küsisin ma, viies teema lausa ajaloosse.

Mhmhh.mõmises ta vastuseks ja müksas mind äkki ning pani jooksu. 

Jää seisma sa igavene suslik!hõikasin talle järgi ja hakkasin jooksma. Jõudes temani lükkasin

ma pikali ja jooksin naeru kihistades edasi. Kuulsin samme enda seljataga lähenemas ning õigel

hetkel hüppasin vastu puud, tõugates end eemale tehes isegi packflipi. Kuulsin rasket mürtsatust

ja puu murdus. Toetasin end käega vastu puud mu kõrval ja naersin, vajudes peaaegu pikali.

Ära kunagi jällita vampiiri nii ligidalt. hakkasin targutama ja vajusin mööda puud samblale istukile.

Aiah...see polnud küll mõnus.podises Ron end sirgu ajades, pühkides riietelt puukoore tükke. Kuulatasime mõlemad kaugelt tulevat müra. 

Kurat, jahimehed vist.porises Ron ja vaatas minu poole.

Jookseme?tegin ettepaneku ja panime teisele poole jooksu.

* Nädal hiljem

Kathy

Jube raske oli võõras kohas võõra ümbrusega harjuda. Kari kuhu mind saadeti oli tõesti selline

nagu paps rääkis. Sain kõigiga enam vähem tuttavaks, saades teada et kõik polegi ühsuguse

iseloomuga. Karja juhid olid tõesti julmurid. Juba esimesel päeval nägin ma kuidas nad üht teise

karja vastu hakkajat ründasid. Vaeseke pääses veel eluga aga jubedate vigastustega. Oleksin

tahtnud karjuda, aga mu hääl oli kadunud ja see oleks mulle võib-olla ka jama kaela toonud. Olin

jube õnnetu, olles nii kaugel oma vanematest, parimast sõbrast ja Brianist. Siiski teadsin et pean

uues karjas pikalt vastu pidama, olema murdumatu ja enesekindel. Ainsaks lohutuseks oli see, et