Hi Stranger

part 32

Kathy

Hirm hinges aina kasvas. Jooksin edasi nagu mõistusetu, lootes lihtsalt kusagile jõuda. Tegelikult

jõudsingi. Oleksin äärepealt oma karja tegelase pikali jooksnud, kui ta õigel ajal poleks mind kinni

püüdnud, millest kujunes hoopis teine jama. Peagi olid nad kõik kohal, hoides mind koos kinni ja just

siis ilmus nagu maa alt välja ka Ron. 

Kathy! Jää paigale! Me ei murra sind maha!karjus ta. Jätkasin rabelemist, et oma teguviisi

jätkata.Anna andeks aga..ütles ta ja tugev laks läbis helilainetena õhku. Panin oma käe oma põsele

ja vaatasin talle šokis pilguga otsa.

Sa igavene..! Sa lõid mind!pistsin kiljuma. See kord pidi mu kari mind lihtsalt kinni hoidma, et ma

Ronile kallale ei läheks.

Kurat võtaks! Kath! räuskas ta ehmatades. Siis tabas mind järjekordne löök, see kord oli selleks

löögiks veel kord mälu taastumine. Jäin paigale ja vajusin maha tallatud lumele istuma. Kõik olid

ümber ringi vagased. Ron kummardus alla poole.

Mis juhtus?

Uhm...see on kuradima halb tunne, kui jälle mõni kild mällu tagasi ronib. Seekord oli mällu tagasi

pugemas info sinu kohta.ütlesin eemal oleva häälega ja Ron tõmbas mu püsti.

Tule lähme koju tagasi. Sind oodatakse seal. Bye guys.ütles ta veel mu karjale ja hakkasime

vaikselt tagasi kõndima, mõlemal pool meid üks Roni karja liige, mõlemad kirtsutasid nina.

*

Nüüd me siis teame, miks sa ära jooksid. Ma oleksin sama moodi käitunud.ütles Ron mõistvalt, kui olin talle kogu loo jutustanud. Ta paistis murelik. 

Kas miski teeb veel muret?küsisin talt jäädes ootele.

Ma ei näe ega kuule su mõtteid.vastas ta vaatas korraks selja taha. Kõndisime tükk aega edasi.

Eemm..Kathy, kas sa oled nüüd pool hunt ja pool vampiir?küsis Emmet alandlikult. 

Ma arvan, et võib-olla. Ma ei tea veel.vastasin talle. 

Mulle korraks tundus et sa oled väga kange segu kahest liigist. See jõud mis teie kari pidi

kasutama, et teid kinni hoida oli ikka jube.mainis Paul jube viisakalt.

Kuulge, te ei pea minuga kõnelema nagu mõne vanamutiga. Võite mind sinatada ka.müksasin

semulikult Emmetit, kes oli minu kõrval. Ta naeratas häbelikult ja pööras pilgu ette.

Kuule hübriid, äkki jookseksime võidu?lükkas Ron mu vastu Emmetit. 

Sa veel saad nii et tolmab!kilkasin rõõmsalt. 

Sina oled! tögas Ron mind uuesti ja panigi jooksu, tema eeskujul ka teised. Kummardusin veidi

allapoole, nagu hakkaksin saakloomale kallale hüppama. Tormasin kohalt, jõudes hetkega

kolmele mehele järgi, lükates Roni lumme pikali ja kadudes nende nina eest, silgates puult puule

hüpetega. Ronisin väledalt puu latva, jäädes vaatama, kuidas juhmi pilguga Ron end lume alt välja

ajas. Itsitasin vaikselt ja lasin end puu jämedale oksale rippu. Nad hakkasid minu jälgi pidi edasi

tulema. 

Ehehee ja piragi! Mis sa lume seest leidsid?küsisin vaikselt itsitades.

Tead, meil oli õigus! Sa oled tõesti kaks liiki kokku!hõikas ta üles ja andis puule tugeva nätaka.

Hüppasin kergelt alla ja itsitasin edasi.

Damn girl. Sa oled väle. mainis Paul.

*

 Hing veidi väreles sees. Tundus nagu ma oleksin aastaid kodust eemal viibinud. Paul ja Emmet

lippasid kusagile minema, samas kui me Roniga läksime minu kodu poole, mille värava juures

peagi ka seisime. Sammusime tuppa sisse. Nagu ikka, olid mamps ja paps koheselt kohal ja jube

murelike pilkudega.

On kõik korras kullake? Kuhu sa kadusid? Mis juhtus?hakkasid küsimused lendama.

Wow, võtke hoogu maha. Mul polnud mälu ja ma sain lihtsalt suure ehmatuse ja pagesin ära.

vastasin kiiresti. Märkasin, et paps tundus olevat häiritud olemisega. Paps ja see, et ma elus olen,

on kõik tänu Brianile. On viimane aeg teda sallima hakata, kuna ma olen poolenisti

temasugune.ütlesin ruttu juurde.

Mida?!kähvas ta päris vihaselt. Ma ei hakka selle tegelasega sõbrutsema!räuskas ta. Ron pani

oma käed mu õlgadele, arvates, et ma võin rünnata.

Ma ei soovitaks Kathyt pahandada, eriti veel vihastada...hakkas Ron sekkuma

Siis pole sul pistmist ka minuga. Tundub, et sinu jaoks olengi ma sama hästi kui surnud.urisesin

läbi hammaste ja kadusin õue, haihtudes majade vahele ja varjudes metsa. Teadsin, et olin papsi

nüüd solvanud aga tema oli mulle sama teinud. Sammudes veidi ringi, haistsin ma kusagil Brianit

ringi kõmpsimas. Sammusin veidi edasi, sammudes ühe jämeda kuuse taha varju. Kuulsingi veidi

hiljem samme lähenemas ja hiilisin kerge sammuga puu tagant välja. Brian jäi mind vaatama nagu ilma imet.

Terekest! naeratasin kergelt ja kallutasin pea veidi küljele.

Tunned mu nüüd ära?küsis ta veidi edasi sammudes.

Sa veel küsid!kilkasin ja tegin pika hüppa, lüües Briani lumele selili, istudes ise nagu kägu talle

kõhule. 

Tead, sa polegi inimlikult enam soe. muigas ta. 

Ära irvita.mõmisesin vastu ja tirisin ta pluusipidi endale lähemale suudelses teda pikalt. Siis aga

kärises ta pluus katki ja kogu tükk rippus mul käes. Vaatasime mõlemad seda ja hakkasime

naerma.

Ma loodan et see sul uueks kombeks ei teki.tögas ta