Hi Stranger

part 31- the biggest suprise

Kõigest mõni päev hiljem toimusid ajaloo süngeimad matused. Kohale olid tulnud mõlemad

libahundi karjad. Kathy elutu keha oli pandud lumivalgesse kirstu, mille kaaned olid lahti. Kõik olid

lihtsalt vagased, keegi ei rääkinud. Isis, kes istus minu kõrval, oli terve aeg ainult nutnud. Ta ei

suutnud isegi magada. Olin temaga igal pool kaasas, üritades teda kuidagi lohutada, aga ega see

olegi kerge, kui oled ise samuti kaotanud kellegi väga tähtsa. 

Ma otsin Briani üles.ütlesin Isisele ja tõusin oma kohalt püsti. Brian oli varem kohal olnud, aga siis

läks ta kuhugi. Kavatsesin igaks juhuks üle kontrollida, et ta midagi rumalat ei teeks. Leidsin ta

veidi

eemalt seismas. Läksin tema kõrvale, patsutades teda õlale. Ta oli tõeliselt rusutud olemisega. Ta

silmad olid värvunud süsimustaks, kuna ta polnud kordagi jahil käinud.

Miks..Miks pidi see vana tõbras nii tegema? Oleksin ma vaid Kathy saalist välja viinud, oleks ta

elus ja me ei viibiks siin.sisises ta vaikselt.

Mitte keegi ei suuda tulevikku ette näha. Mõtle, ta on nüüd taevas ja ta soovib kindlasti et sa

tugev oleksid.ütlesin talle. Kuulsime mõni hetk hiljem valje kiljatusi. Kuna me olime nii eemal, et

me ei näinud mis juhtus, tormasime koheselt tagasi. Olime mõlemad suure ehmatuse osalised.

Kathy, kelle ma arvasime olevat surnud, istus šokeeritud ilmega oma kirstus ja hingeldas. Brian

tormas koheselt tema juurde. 

*Kathy.

Üritasin järele mõelda, mis minuga juhtunud oli? Mu peas valitses täielik tühjus, kui asi puudutas

minu kirstu sattumise lugu. Olin nagu välgust tabatud, olin hetkega istukil, kuuldes ehmunud

karjatusi enda ümber. Mu mälu oli nagu kustutatud. Ma ei mäletanud midagi. Tundsin hetkega end

turvaliselt. Keegi kutsus mind nimepidi. Pöörasin oma pead, vaadates silma ühele väga armsa

näolapiga kutile. 

Kathy! Sa oled elus! tundus ta pisarateni rõõmus, kallistades mind tugevalt, samal ajal kui ma

möku pilguga ringi vaatasin.

Oota oota, kes sa oled? Kes ma ise olen??küsisin suure ehmatusega, kaevates peas valitsevas

tühjuses, et omaenda nime leida. Nägin uudishimulike pilkudega inimesi veidi eemal. Mul tekkis

hirm. Olin hetkega püsti ja pagesin minema, varjudes metsa turvalisse ümbrusesse.

*

Tundsin piinavat valu kurgus. Vaist käskis mul õhku nuuskida, kust ma leidsin lõhna jälje. Läksin

selle järel ja kilomeeter hiljem nägin eemal üht metskitse lund kaapimas, et veidi sammalt nosida.

Hiilisin talle ligemale, kuniks loom pea tõstis, olles ettevaatliku olemisega. Tegin hüppe, lüües

hambad tugevalt looma kasukast läbi. Suhu jõudis soe magus veri. Loom oli peagi surnud ja

lumele oli veri jätnud sürrealistliku maali. Tundsin jõu tulva soontes. Kuulsin kusagilt kaugelt ära

kellegi sammud. Vaatasin enda ette ja põgenesin taas. Mulle meenus mu nimi. Jäin hetkeks

seisma. Üritasin veel midagi leida. Tulutult. Tormasin edasi põhja poole ja jäin sinna kaheks

päevaks redutama, murdes maha veel kaks metskitse.

*

Uskumatu, aga mu mälu hakkas tasapisi taastuma. Meenus isegi päev mil minuga midagi juhtus.

Olin saanud hammustada ja ka vigastada. Mäletasin Brianit, aga ei saanud aru kes ta täpselt

mulle oli. Kes oli Ron? Kõndisin ja mõtlesin nii pikalt, kuniks ninna tungis vastik lehk. Mõtlema

hakates taipasin, et ainult Vampiirid saavad tunda libahuntide lõhna vastikuna ja ka vastupidi.

Märkasin et olin omandanud vampiiriliku haistmise. Arvasin seega, et ma ise lõhnan libahundile

nüüd samuti vastikuna. Kavatsesin kaugele ära pääseda. 

*Ron.

Kõik olid äärmiselt šokis kui ka õnnelikud. Brian oli aga segaduses. Kas Kathyl oli tõesti

mälukaotus? Kas ta ehmus nii palju et põgenes? Kathy kari oli aga tagasi oma koju läinud, nii jäi

mulle abiks ainult mu oma kari. Kaasa võtsin ma ainult Emmeti ja Pauli. Teistele jätsin

korralduseks Kathyt kinni hoida, kui ta peaks kusagilt välja ilmuma. Läksime kolmekesi metsa

sisse, hakates jälgi otsima. Muundusin, et jälgi paremini taga otsida. Nuuskisin lund, vahepeal

korraks turtsatades, kuna lahtine lumi läks tahest tahtmata ninna. Leidsin peagi ühe jälje, mida

jällitama hakkasime. Nuuskisime nii terve päeva, vahepeal joostes. Jäin aga seisma, andes

Paulile ja Emmetile teada, et aiman kuhu otsitav läks.