part 38

566 45 2
                                    

Olin vägagi kuss. Vaatasin ühe silmadest teise poole ja olin väga nõudliku pilguga. 

Rääkiga mis siis juhtus! sain juba vihaseks. Paps ohkas raskelt ja üritas öelda midagi, aga

tulemuseks oli lihtsalt maigutamine.

Kathy..Sa olid rase.vastas hoopis Brian. Olin sügavalt ehmunud.

M-mida?hakkasin lausa kokutama. 

*

Jätan hüsteeria hoo seletuse vahele ja jätkan nädal hiljem osa. Selleks ajaks oli see probleem

peaaegu lahtunud, kuigi mõte lapsest, kes sai surma enne kui ta maailma nägi, kummitas mind

väga pikka aega. Olin jälle see, kes hoidus teistest eemale. Hulkusin ringi metsa äärtes ja

muudkui ohkasin. 

Kathy! Kuidas sul läinud on?kuulsin tuttavat helisevat häält.

Tere Isis. Ma usun et kehvemini kui sinul.vastasin ma ja jätkasin kõndimist. 

Miks siis? Kas midagi juhtus? Ma kuulsin, et sa said Ida lahingus vigastada. Oled kombes?küsis

ta murelikult.

Minuga on korras aga see, kes tol hetkel veel minus elas, ei ole. laususin vaikselt, tundes

pisaraid silmas.

Mul on väga kahju.ütles ta mind järsku kallistades. See oli Rasmuse süü mis?küsis ta vaikselt.

Sa tead teda?oli korraga veidi rõõmsam. Igal juhul tahtsin ma teada midagi, kuidas see raibe iga

hinna eest täielikult maapealt pühkida.

Ma sattusin temaga pidevalt kokku, kui ma veel veidi noorem olin. Siis oli ta veidi rahulikum, aga

kui siin kandis hakkasid tõsisemalt elutsema libahundid, muutus ta veidi tigedaks.selgitas ta.

Mul tekkis korraks mõte. Ma polnud kindel, kas see on õige aga ma kavatsesin selle täide viia.

Kuule, ma mõneks ajaks minema. Ole tubli eks ole?üritasin kiiresti ära saada. 

Jah muidugi.vastas Isis, saates kerge uudishimuliku pilgu. Lipsasin kergelt joostes läbi lume. Ei

läinudki kaua kui minu ees kõrgus juba tuttav maja. Ronisin vaikselt mööda seina üles, jõudes

esimese aknani. Vaatasin sealt sisse ja nägin et ruum oli tühi. Hakkasin just akent sisse lööma,

kui nägin et see polnud lukkugi pandud. Lükkasin kergelt küüned akna vahele, tõmmates selle

lahti. Astusin tuppa sisse, tõmmates viisakusest selle kinni. Kõndisin vaikselt majas ringi, kuniks

jõudsin ühe ruumini. See oli seest must ja valge ning täiesti mööblist tühi. Valgust andis sisse

suur rõdu, mille ees mu otsitav seisis, vaadates rahuliku ilmega aknast välja. Astudes üle läve, nägin kuidas Rasmuse suunurk tuksatas. 

Ma teadsin et sa tuled ise.ütles ta rahulikult. 

Kas sa tead, et sul ikkagi õnnestus osa minust tappa? Igavene värdjas.urisesin tigedalt

hüppates mehele kallale, surudes ta vastu põrandat. Hoidsin teda pikali, surudes jalaga ta

Hi StrangerOù les histoires vivent. Découvrez maintenant