Hi Stranger

part 3

Kell oli 9 õhtul. Terve maja oli vaikne. Ron oli juba tund aega tagasi oma koju läinud. Nii istusin ma

oma toas vaikselt üritades lahendada mõnda kodust ülesannet. Mõtlesin hoopis jõuludele.

Märkamatult olin ma hakanud mõtlikult oma pastakat järama. Just siis meenus, et kolm päeva

hiljem peale jõululaupäeva on ka mu sünnipäev. Pöörasin end ohkega voodil selili, jälgides siis

lage. 

Hmh...mamps läheb nagunii jälle üle piiride oma kavatsustega. Vanus pole ju midagi

erilist...kõigest 18. Kooli lõpetamine veel õnneks mitmete kuude taga. Huvitav mis peale kooli

saab? Mis tööotsa ma leian? hakkasid mõtted aina harunema. Haigutasin.

*

Kas see pole sul mitte viimane nädal enne vaheaega? uuris mamps hommikusöögi lauas. Tuli

mainda et ta oli kuidagi varajane. 

Gosh...vist küll laususin ma ja viskasin õuna südamiku prügikasti. Tegin mampsi põsele kiire

musi ja lipsasin peagi uksest välja. Lumi tuiskas. 

Oleks mul vihmavari, lendaksin ma nagu Mary Poppins. mõtlesin ma ja itsitasin enda üle. 

Hommikust! kostus eest poolt tervitus.

Oi! Tere sulle ka Ronald. tervitasin vastu. Poisi juuksed olid lund juba täis ja veel hullemini sassis.

Kõndisime koos kooli jõudes uksest sisse, märkasin ma klassiõdesid garderoobist väljumas. Olin

hetkega kange nagu pulk, aga ikka jätkasin kõndimist. Ron pani mulle käe piha ümber, justkui

näidates et ta on plikade kapriisist üle. 

Tsao Kathy! Tsao Ron! tervitasid nad sõbraliku naeratusega. Jõudes garderoobi ohkasin ma ja

toetusin seina najale.

No mis? Ma ju ütlesin et nad kahetsevad. ütles Ron. Noogutasin vaikselt ja võtsin üleni lumise

mantli seljast. Ron oli juba peaaegu valmis.

Ronald. Sul juustes natuke lund. juhtisin ma ta tähelepanu. Ta kummardus veidike ja sasin

sõrmedega juuksed lumest puhtaks. Ta tegi imestunud näo, märgates mis kogus lund maha

lendas.

Kui poleks talv, ütleksin ma et see on kõõm.sammusid mõned meie klassivennad garderoobi.

Nad olid äsja õuest tulnud. Naljataja oli olnud Karl.

Heh ja kõõm on rõõm. lisas Ron ise võttes maast koguse lund visates selle Karlile.

Lumesõdaa! hõiskas Simon. Lumesõda nad siiski pidama ei hakanud. Läksime kahekesi klassi

ja istusime oma kohtadele.

*7.tund (viimane)

Istusin taas oma kohale. Ootasin vahetunni lõppu. Ühel hetkel seisis Mia minu ees.

Ja mida vaja? küsisin ma ülbelt.

Ma tahtsin vabandada, et me käitusime nagu mõrrad. lausus ta. Muigasin varjamatult ja tõusin

püsti, lükates tooli endast taha poole.

Mind-Ei-HUVITA! Kõik need aastad....Need aastad olete te parajad ussid olnud! Olete omas

pundis olnud ja teisi kiusanud! Olete endast kogu aeg jõle palju arvanud! Kas nüüd poleks mitte

silmakirjalik vabandada?! karjusin ma, pannes endast välja kõik. Märkasin kuidas klassivennad

klassi tagasi ilmusid ja meile imelikke pilke saadsid. Mia sammus vaikselt minema. Võtsin

päeviku vahelt paberi lehe.

Lahkusin varem. Enesetunne kehv.  panin nime alla ja panin õpetaja lauale. Pakkisin asjad ja

lahkusin. Koju jõudes vastasin sama ka mampsile mida olin kirjutanud paberile. Tormasin oma

tuppa ja vajusin voodile pikali, hoides sõrmede vahel telefoni.

Sry, et varem lahkusin. Ma tõesti ei tundnud end hästi. kirjutasin sõnumisse ja saadsin Ronile.

Panin telefoni öökapile ja tõmbasin omale teki ümber.

Tunnike hiljem teadsin ma et tunnid on nüüdseks läbi ja kõik ruttavad koju. Peagi kuulsin kuidas mu toa uks avanes ja tundsin ennast peagi tugevasti kellegi käte vahel.

Tänud et sõnumi saadsid. tundsin hääle hetkega ära. Kellele see ikka kuuluda võis kui Ronile.

Ära mind nii ka pigista. teesklesin ma õhupuudust.