Hi Stranger

part 29

Läheks õige ajas edasi? Niisiis käes oli paksu lumeline talve algus. Olid kenad külmakraadid. Puudel

oli kena lumekiht, mis tuulega koos vahetevahel alla heljus. 

Hey Kathy! Tule korraks siia!hõikas Ron kusagilt emalt. Sumpasin läbi lume temani ja jäin ootama,

mida ta öelda tahtis. Ta silmad särasid kavalalt ja tundus et tal oli kavas midagi teha. Ta müksas üht

kuuske mille all ma seisin ja mis te arvate mis juhtus? Olin ühes kenas lumehunnikus ja vaatasin

Roni pahaselt.

Ha ha väga naljakas.pomisesin ma, samal ajal kui Ron end ogaraks naeris. Tegin ühe kena

lumest jääpalli ja lennutasin selle talle tugevalt vastu õlga.

Damn girl! Sul on hea viskekäsi.ütles ta ja tõmbas mu lumest välja. Sammusime tagasi

laagripaika, kus oli tehtus juba lõke. Kõik istusid selle ümber ja olid soojas. Istusin Isise kõrvale ja

Ron teisele poole teda. Nägin et Isis muutus näost punakaks ja itsitas minu poole.

Kath, kas sa tõesti jätad meid homme üksi? küsis mu karjakaaslane nukra tooniga.

Jah. Ma tulen veel tagasi. Te olete mulle vägagi mällu salvestanud, nii et ma ei unusta teid ära.

Käin külastan koduseid ja olen nendega nii kaua kui saan ja tulen jällegi teie juurde.vastasin

talle. Selle pika ajaga millest ma ei rääkinud, oli mu inglisekeel muutunud paremaks. Roni sõnade

kohaselt oli mul tulnud kodukeelde aksent. 

Aga kui see põrguline peaks end näitama? küsis Ron mult sosinal. Põrgulise all pidas ta silmas

seda sulelist, keda kõik mingil põhjusel kartsid. Too eluk polnud ent aga näidanudki.

Sa ise uurisid järgi ja ütlesid et ta läks lõuna poole ära. Kui peakski, siis teade jõuab minuni ja

ma kütan sel saadanal naha nii kuumaks et ta palub end ise ära tappa.vastasin enesekindlalt ja

vaatasin lõkke leekidesse.

Ma hakkan juba minema. Jõuan homme lõunaks ehk veel kohale.ütles Ron end püsti ajades.

Kuule, äkki võtad Isise kampa? Saadad ta omade juurde ära? küsisin ma, saades Isiselt tänuliku

pilgu.

Muidugi. Pole probleemi.oligi Ron nõus. Isis tõusis samuti püsti. Nad jätsid veel teistega hüvasti ja

siis läksid. 

Veel 10 tundi ja lahkun siit minagi.mõtlesin vaikselt. Nüüd oli kuidagi raske siit lahkuda. Mõeldes

aga Briani peale, oleksin ma tahtnud lahkuda kasvõi sekundi pealt. Siiski tuli kokkulepet austada.

Kogu kari kogunes minu ümber. Hakkasime lihtsalt rääkima. Samas lugesin ma mõttes minuteid.

Pidin lahkuma alles varahommikul, aga ümbruse järgi otsustades oli kell 10. Aeg lendas ja peagi

oli kell 5 hommikul. Kari magas ja otsustasin neid mitte äratada. Olin õhtul nende kõigiga juba

lahkumisest arutlenud pikalt ja hüvasti jätu pikk protsess oli tehtud. Sammudes karjast eemale,

vaatasin ma mitmeid kordi tagasi. Oleksin justkui osakese endast nendega jätnud. Jõudsin peagi

ühele metsa künkale ja vaatasin tagasi kaugusesse. Kari polnud enam nähtaval. Nuuskisin õhku

ja vaatasin pimedusse enda ümber. Vaatasin taevasse nähes kuud. Ulgusin pikalt ja laulvalt, jättes

veel kord hüvasti maha jääjatega. Kuulsin peale enda ulgu veel mitmeid mitmeid. Naeratasin ja

tundsin kuidas pisar mu põsel jäätuma hakkas. Pöörasin end ümber ja alustasin jooksmist. 

*

Olin tagasi tuttaval mandril. Olin jubedalt väsinud, kuna olin jooksnud ilma vahepeatusteta, et jalgu

puhata. Tahtsin võimalikult kiiresti koju jõuda. Peagi olin ma tuttavas linnas. Midagi polnud kuigi

muutunud. Mõned puud olid veidi kõrgemad ja mõnda maja oli veidi kõpitsetud. Astusin kodu

uksest sisse. Nuuskisin uudishimulikult õhku.

Hei! Ma olen kodus!hõikasin üle maja. Kostusid jube kiired jooksusammud ja järsku olin ma

kellegi tugevas haardes.

Kathy! tervitas paps. Mamps tuli samuti jooksujalul trepist alla tormates samuti minu juurde,

pisarad silmis ja sõnatu. Jäin mõneks tunniks koju, jutustades peaaegu kõigest mida läbi olin

elanud, kuna paps nii nõudis. Lahkusin uuesti kodust, astudes õue külma õhu kätte. Märkamatult

oli õues jälle pimedaks läinud. Nüüd oli vaja külastad veel üht tähtsat inimest. Alusiasti jällegi

jooksmist, ainult et hoidusin tänavavalgustusest eemale. Jõudsin pole tunniga tuttavale kõrgele

künkale. Vaade mis sealt avanes oli nii maagiline. Lumised puud ja kusagil kaugel jäätunud järv.

Nägin metsas asuvat ainukest maja ja seal oli ühe toa aknast näha valgust. Vaatasin jällegi kuu

poole, mis oli hakanud vaikselt välja hiilima. Ulgusin jällegi laulvalt, et anda teada enda kohalolust.

Siis aga lippasin majani ja ronisin mööda tühja lillevõra valgustatud aknani. Nägin toas kaminat,

milles põles soe leek. Nägin kamina juures asetsevas toolis istumas tuttavat kuju. Koputasin

aknale ja kogu oli hetkega minu ees. Meid eraldas vaid õrnalt jäätunud klaas. Ta avas akna ja võttis

mu käest kinni.

Mõtlesin et see oleks originaalne.ütlesin ma. 

Sa pidasid oma lubadust, see on tähtsaim.lausus ta mind tuppa sisse tõstes, sulgedes akna.

Sammusin kamina poole, lastes soojusel end tervitada. Brian sammus minu kõrvale. Pöörasin

end tema poole, kallistades teda tugevalt. Vaatasime teineteisele silma. Millegi pärast oli

harjumatu jälle temaga koos olla. Libistasin oma käed ta kaela taha tõmmates ta endale ligemale.

Tundsin ta käsi enda pihast kinni võtmas. Naaldusime teineteisele lähemale, tervitades teineteist

suudlusega.

Kas libahundilik hais sind ei häiri?küsisin ma suudlust katkestades.

Sa veel küsid.muigas ta ja jätkas suudlust.