Hi Stranger

part 44

Hommikul äratas mind ere valgus, mis mulle täpselt silma paistis. Päike oli see paha tegelane,

särades mulle aknast sisse. Kuna mul oli uni juba läinud, tõusin ka jalule, märgates tühja enda

koha kõrval. 

Juba läinud..ohkasin vaikselt, sammudes vannituppa, hoides tekki enda ümber. Sulgesin

vannituppa

jõudes ukse ja hakkasin edasi sammuma, kui miski mind sikutas. Vaatasin selja taha ja nägin et

teki sama oli jäänud ukse vahele.

On paharet..pomisesin veidike pahaselt ja jätsin teki ukse ette vedelema. Käisin pesemas ja

naasesin vannitoa peegli ette, olles rätikusse mähitud. Otsisin välja oma fööni ja kammi, ning

föönitasin juuksed kuivaks, jõllitades terve aeg oma peegelpilti. Jälgisin oma silmi. 

Kollakas pruunid?muigasin vaikselt, märgates, et midagi oli veidi teisiti. Õrn jõnksatav tunne käis

kõhust jällegi läbi.

Tere hommikust.sosistasin kõhu poole vaadates. Tõstsin pilgu uuesti peegelpildile. Ohkasin ja

sammusin vannitoast välja tõmmates teki endaga kaasa. Tegin voodi korda ja seisin märgatavalt

suurema peegli ette, mis asus mu kapil. Sammusin selle juurde, tõmmates kapi ukse lahti võttes

sealt mõned riided ja viskasin need voodile. Panin pluusi selga, aga teksadega tekkis probleem.

Need ei läinud mulle enam jalga. Asendasin need lohvakate retuusidega ja suundusin alla

korrusele. Mamps oli elutoas ja sahistas tolmuharja ja lapiga ringi.

Vajad abi?küsisin talle ligemale kõndides.

Kui tahad siis jah. Mina sundima ei hakka.ütles ta kergelt naeratades. Hakkasin samuti tööd

kaasa tegema. Nii läks aeg kella seitsmeni. Jõudsin oma tuppa, riided peaaegu et üleni tolmused.

Vaatasin korraks oma voodi poole ja märkasin midagi. 

Ta suudab ikka ja alati üllatada.naeratasin tahtmatult ja võtsin kätte väikese paberi ja voodil selle

kõrval lebanud oranžikat tooni roosi.

Kallis, pane end kella kaheksaks valmis. Mul sulle üllatus oli seal kirjas. Kergitasin kulmu ja

liikusin jälle kapi poole.

Jälle üllatus..mis ta see kord ette võtab?küsisin uudishimulikult, hakates juba kapis sobrama. 

*

Olin kapist leidnud ühe kena põlvedeni kleidi ja ühed teist värvi retuusid. Kuulsin peagi väljast auto

signaali. Pakkisin oma käekotti telefoni ja raamaturiiulilt näpsatud raamatu. Läksin välja, eelnevalt

muidugi tõmmates selga ühe sooja jaki. Brian toetus seljaga vastu autot, vaadates kavala ilmega

minu poole.

Ilmusid ka välja lõpuks.sörkisin talle lähemale, kallistades tugevalt. 

Sind on samuti tore näha. ütles ta auto ust avades, andes mulle märku, et ma sisse istuksin. Uks

sulgus peagi ja peagi oli Brian minu kõrval istumas, käivitades auto mootori.

Ni ja kuhu minek on?küsisin, hoides totakalt laia naeratust veidi tagasi.

Küll sa näed.ütles ta korraks minu poole vaadates.

*

Olime terve tunni sõitnud. Üritasin pikka aega Brianilt uurida, mis tal plaanis on. Kogu vaev oli aga

maha visatud. Olime linnast kaugele jõudnud ja ümber ringi oli mets. Peagi paistis kaugel eemal

kõrvaltee. Sinna ka auto nina pööras ja märkasin kummalist muiet Briani ilmes. Mets hakkas järk

järgult hõrenema. Ees pool oli nähtav üks suur rannamaja. Just see koht kuhu olime jõudnud, oli

ühe järve äärne rand ja selle ääres olev suuremat sorti suvemaja. 

Oh gosh...pomisesin vaikselt ja vaatasin seda pooleldi klaasist maja suurte silmadega, nagu

kommipoodi sattunud laps.

*

Maja oli seest isegi veel lahedam kui väljast. Kell 12 õhtul/öösel läksime järve äärde. Olime

jahedal liival selili ja vaatasime taevasse.

Mäletad seda õhtut mil me samuti nii lebasime?küsis Brian vaikselt, seirates pilguga ikka veel

taevast.

Muidugi. Kuidas saaks unustada?vastasin ma talle veelgi ligemale tõmbudes. Olime nii tükk

aega, kuniks mu hundilik uni kiusama tuli. Jäingi Briani kõrvale pool unne. Tundsin, kuidas ta püsti

tõusis, tõmmates mind kaasa. Ta võttis mu õrnalt sülle ja viis majja tagasi, pannes mu voodile

pikali. Hoidsin ta käest kinni, sundides teda enda kõrvale.