Päikesest suudeldud

21. osa

Lumesadu algab veidi aega enne seda, kui me kooli jõuame ja ühel hetkel heidame samaaegselt oma pilgud taevasse ja korraks tunnen ma midagi, mida ma ei oska seletada. See oli üks neist hetkedest, mis lummab ja kaob siis, kuid ei unune, vaid jääb alles.

Pärast seda ei juhtu midagi ning me kõnnime üha tihenevas lumesajus kooli ja ma tean, et salaja hiilivad meie järel või ehk ainult minu kannul, mitmed küsimused.

Kooliukseni jõudes Jake seisatab ja keerab end aeglaselt ringi ning vaatab mulle otsa, sinistes silmades peegeldumas väsimus. „Kas ma võiksin paluda, et sa vähemalt siin ei üritaks mind pidevalt jõllitada?“

Tajun, kuidas mu nägu mingil põhjusel punaseks tõmbub. „Ma ei jõllita sind,“ väidan, kuid tean isegi, et mu hääles puudub kindlus. „Ma sain ju aru, et sa ei soovi, et ma praegu küsimuse esitaksin.“

„Tõsi,“ pomiseb ta ainult ning astub kergelt mantlit raputades koolimajja, ootamata mind järele.

Ma ei kiirustagi talle järele, vaid pühin lund oma helepruunidest juustest ning kordan sama tegevust ka oma mantliga, astudes samal ajal korra või paar kõrvale, et mu koolikaaslased pääseksid sisse.

Kui ma noormehele viimaks järgnen, siis otseloomulikult ei kohta ma teda esimesel hetkel, vaid näen teda vahetult enne prantsuse keelt. Jake seisab vastasklassi läheduses ning jõllitab põrandat. Noormees ei märka pilke, mida meie teised klassikaaslased talle saadavad. Tegelikult ma siiski usun, et ta on seda tähele pannud, kuid ei hooli sellest. Mina seevastu märkan seda kõike ning see häirib mind. Enda kohta käivate sosinatega olen ma aastate jooksul harjunud, aga praegune on midagi muud. Sel hetkel olen mina nähtamatu ja Jake on tähelepanu keskpunktis. Kuni saabub Rachel ja viib kõigi pilgud endale.

Ka tema pole kaheksa vahepealse nädala jooksul eriti usinalt koolis käinud, kuid väidetavalt on tal selliseks käitumiseks piisav põhjus olnud. Nimelt viibis ta vahepeal haiglas ning seda juttu rääkis tema üks lähedaseimad sõpru. Seal viibimise põhjust ta ei soostunud täpsustama või vähemalt ei jõudnud see minuni.

„Kas teil midagi muud pole teha, kui mind imetleda?“ küsib Rachel kulmu kergitades ning seejärel peatub tema pilk minul ning ma tajun, kuidas kõik teised teevad sama. „Rose, sul on ripsmetušš laiali,“ ütleb ta korraga ning tema huuled kaarduvad õelaks naeratuseks.

Sellele järgneb naerupahvak kõrvalseisvate inimeste poolt, aga ma ei liigutagi end ega isegi ei vasta. Tegelikult ei oma see mingit tähtust ja Rachel teab seda. Ta ütles seda, sest tundis, et peab midagi ütlema.

Mõned minutid hiljem klassis istudes, avastan ma, et prantsuse keel võib mõtted vägagi kergelt mujale viia. Kui ma üritan kogu hingest aru saada sellest, mida õpetaja räägib, siis ei ole mul aega mõelda sellele, kui veider elu tegelikult on. Vähemalt ma arvan nii.

Minu kõrval istuv Thomas on alla andnud ega püüagi enam õpetaja üha arusaamatumaks muutunud juttu mõista ning pööritab silmi ja pastaka kõrvale visanud. Noormees tabab mu pilgu ning naeratab kibedalt ning ma mõtlen sellele, kuidas suhtuks ta sellisesse Rachelisse, keda mina olen nüüd tasapisi tundma õppinud.

Naeratan Thomasele vastu ning järgmised viis lõputuna kestvat minutit kuulan ma õpetaja jutustamist ning püüan mõelda, mis on piisavalt tähtis, et vääriks üle kirjutamist. Näen silmanurgast, kuidas Thomas püüab pärast lühikest puhkehetke uuesti järje peale saada ning järgnevad 300 sekundit on meil midagi ühist.

Edasised viis minutit on õpetaja jutt ainult mu mõtteile taustaks ning mu ajus omavad olulist rolli ainult paar nime ja umbes pool miljonit küsimust, mida ma tähtsuse järjekorda üritan reastada. See ei ole kerge ettevõtmine ning peagi lülitun ma uuesti ümber prantsuse keelele.