Päikesest suudeldud

13. osa

Racheli lausele järgneb kõhe vaikus, mis muudab mind ärevaks. Nate ja Jake vaatavad tüdrukule ilmetult otsa ega lausu sealjuures sõnagi. Silmitsen neid kahtlustavalt, sest mulle tundub, et selline vaikime pole nende puhul hea märk.

Tundub, et ka Rachel on märganud, et midagi veidrat on teoksil. Neiu astub ebaleva sammu tagasi ning silmitseb noormehi umbusklikult. Mulle on selge, et temagi pole sellise käitumisega harjunud ning see on minu jaoks midagi uut.

„Miks te nii käitute?“ nõuab Rachel „vendadelt“ vastust ning vaatab vaheldumisi neile otsa.

Nate on see, kes vastab. „Kullake, kas sa viimast uudist pole kuulnud?“ pärib ta neiult ning mulle on tunne, et kerge tüdimus tema hääles on teeseldud.

Rachel raputab jahmunult pead. „Ma pole midagi kuulnud,“ lausub ta vastumeelselt.

Nate naeratab talle lahkelt. „Anna andeks, ma unustasin, et sa pole väga hommiku inimene,“ tähendab noormees rõõmsalt. „Otsus saabus umbes kaks tundi tagasi,“ lisab ta selgituseks.

Kergitan kulmu ning tundub, et ma olen ainus, kes ei mõista tema lauset.

Racheli ilme on selginenud. „See on siis positiivne?“ püüab ta sosinal millelegi kinnitust saada.

„Kuidas võtta,“ kostab Nate vastuseks. „Jake'ile,mulle ja Vanematele on see kindlasti hea uudis,“ lisab ta juurde ning minu uudishimu üha kasvab.

Viivitan siiski mõne hetke, enne kui suu avan. „Millest te räägite?“ pärin ettevaatlikult, kuigi tegelikult ei loodagi ma vastust saada.

Kõigi kolme pilgu on nüüd minul ning paistab, et hetkeks olid nad minu siin viibimise unustanud. Jake pilgutab silmi ning mulle meenub, et ma pole teda juba mõnda aega rääkimas kuulnud. Endiselt ei meeldi see mulle. Nate heidab talle ükskõikse pilgu ja pöördub seejärel minu poole.

„Rosie, sa oled ikka veel siin,“ tähendab ta teeseldud rõõmsameelsusega. „Ma mõtlesin, et sina kui korralik tütarlaps oled juba ammu koolis,“ lisab ta minu ärritamiseks.

Pööritan silmi ning suudan vaevu tema lauset eirata. „Millest te räägite?“ küsin veelkord, seirates nüüd silmadega Jake'i, kes heidab mulle hoiatava pilgu.

Vastajaks on taas Nate. „Ma leian, et sul ei ole mõtet oma nina teiste asjadesse toppida,“ lausub ta endiselt rõõmsalt toonil, kuid mul on tunne, et tema kannatlikkus hakkab peagi lõppema.

Ometi püüan ma sellest mitte hoolida, sest mul on vaja vastuseid ja üks neist kolmest peab need mulle andma, kuigi mul on tunne, et Nate see pole.

„See on minu asi,“ vaidlen vastu,“ seega on mul õigus teada, mis siin toimub.“

„Asi ongi nii nagu ma arvasin,“ torkab Rachel vahele, kuid jääb Nate'i sünge pilgu peale vait.

Nate viib pilgu temalt mulle ning kergitab kulmu. „Sa väidad, et see on sinu asi,“ lausub ta huvitatud toonil ning mulle jõuab kohale, et ma poleks pidanud nii ütlema. „Miks sa nii ütled?“ pärib ta ning ta muigab, vaadates hetkeks Jake'i poole.

„See pole nii nagu sa arvad,“ lausun kiiresti.

Tema muie ei kao. „Ja mida ma siis arvan?“

Põrnitsen teda pahuralt ega pea vajalikuks vastata. Mul on ükskõik sellest, mida tema arvab või mõtleb.

„Millal ta tuleb?“ avab Jake viimaks suu ning esimesel hetkel ei taipa me keegi, millest ta räägib.

Esimesena mõistab tema lauset Rachel. „Ilmselt mõne minuti pärast,“ kostab ta vastuseks.