Päikesest suudeldud

18. osa

„Sa ei tee seda,“ sisistab Jake ning tema hääl kõlab ähvardavalt, kuid Nate ei paista sellest hoolivat. „Rose ei puutu absoluutselt asjasse.“

Liigun ettevaatlikult Jake'ile lähemale, kes paistab täna olevat ohutum vend ning kirun ennast mõttes, et lasin Rachelil end kaasa tirida. Ilma temata poleks ma siin majas jälle lõksus.

„Hilja, liiga hilja, vennas,“ kostab Nate'i irooniline hääl ning ta pilk libiseb taas minule. „Rosie on mängus sees ja panused on kõrged.“

Neelatan kuuldavalt ning nüüd liiguvad mõlema noormehe pilgud minule. „Ärge pange tähelegi, et ma siin olen ja rääkige minust edasi,“ pomisen ärritunult ning liigun Jake'il jälle natuke lähemale.

Nate'i huulile ilmub muie. „Eelistad paha venda heale?“ küsib ta sarkastiliselt ning märkan, kuidas Jake'i kulm tõmbub seda kuuldes kortsu.

„Ma ei eelista kedagi,“ vastan, olles endiselt ärritunud.

Nate'i muie ei kao. „Rosie, tead, meie Jake ei ole selline filmi paha poiss, kellel on mingi gäng ja kes armastab mootorattaid,“ lausub ta lõbustatult.

„Nate,“ sisistab tema vend valjult,“ ära mitte üritagi.“

Ma märkan silmanurgast, kuidas Jake'i käed tõmbuvad rusikasse, kuid noormees seisab endiselt paigal ning vaatab Nate'ile otsa.

„Kas sina oled siis hea vend?“ küsin silmi pööritades.

Nate naerab seda kuuldes, pilk endiselt kergelt lõbustatud. „Jah, ma olen hea vend, aga taas mitte filmilikul moel,“ sõnab ta ning pilgutab mulle silma. „Vähemalt on mul võrreldas Jake'iga veidike mõistust peas,“ lisab ta.

„Ma pole küll seda tähele pannud,“ kostan külmalt ning taganen kärmelt, kui Nate mulle sammu lähemale astub.

Noormees kehitab ainult õlgu, kuid tema pilk tõsineb. „Aitab sissejuhatusest,“ teatab ta ning ka tema hääles on kadunud eelnev lõbusus.

Ka Jake tõmbub silmnähtavalt pingule ning tema käed on jäktuvalt rusikas. „Sa ei tohi tema elu ära rikkuda,“ sisistab ta, mõeldes ilmselgelt selle all mind.

„Kas sa ei arva, et seda on juba tehtud?“ küsib Nate teraval toonil vastu. „Sa tead ju isegi, et Rosie elu pole enam endine ega saa ka selleks.“

Judisen tema sõnu kuuldes tahtmatult, kuid olen nõus. Mu elu pole enam endine.

„Midagi annab veel parandada,“ vastab Jake tuhmilt ning vaatab üle pikka aja mulle otsa. „Mul on kahju, Rose,“ ütleb ta, kuid tema hääl ei kõla siiralt.

„Mul mitte,“ pistab Nate vahele. „Kas me nüüd võiksime sissejuhatusest lõpuks edasi minna?“ küsib ta otseselt mitte kellegi käest, kuid ometi ohkab ta kuuldavalt, kui taipab, et ei saa kellegi käest vastust. „Tule, Rosie,“ ütleb ta lõpuks ning sirutab mulle käe.

Vaatan tema kätt ning judinad jooksevad mööda mu selga. „Ma ei tule sinuga kaasa,“ protesteerin ning astun Jake'ile veelgi lähemale, kes selle peale minu üllatuseks võpatab, kuid ei lausu midagi.

Nate'i sinised silmad tumenevad ähvardavalt. „Ega ma ei küsinudki,“ teatab ta ning ma ei jõua õieti reageeridagi, kui ta mu käest kinni haarab ning enda poole tõmbab.

„Kas see on tõesti vajalik?“ küsib Jake kuivalt, kui ma tema suunas abitu pilgu saadan.

„Jah, on küll,“ nähvab Nate ning tirib mind kättpidi edasi.

„Ei ole,“ sisistan ning haaran vasaku käega seinast kinni, üritades Nate'i takistada.

Noormees tõmbab mu ilma erilist jõudu kasutamata selle küljest lahti ning tirib mind selle eest tugevamini edasi. „Hea vend polegi nii hea,“ sosistab ta kurjalt ning tal õnnestub mind Jake'i vaateväljast ära tirida.

„Sa teed mulle haiget,“ hüüatan valjusti, kui oleme trepi juures, mis viib teisele korrusele.

„Ilmselt mitte piisavalt,“ kostab ta tigedalt vastuseks. „Lõpetab ometi see rabelemine,“ lisab ta sel hetkel, kui ma üritan talle jalaga virutada.

„Ei kavatsegi,“ vastan ning üritan oma vasakut kätt trepi käsipuuni küünitada, kuid ebaõnnestunult.

Noormees tirib mind hooletult edasi ning ma peaaegu komistan trepil. „Ole ometi ettevaatlikum,“ manitseb ta mind.

„Idioot,“ pomisen õnnetult, olles peaaegu loobunud tema vastu võitlemast.

„Tõsi,“ ütleb Nate ning on mind trepist ülest vedanud. „Niisiis, Rosie, mida sa oma elus kõige enam kahetsed?“ küsib ta nagu muuseas.

„Et ma Ryaniga kaasa ei läinud!“ pahvatan ootamatu pahameelega, kui mulle meenub, et ma oleksin võinud seda ja sellisel juhul oleks praegune hetk ära jäänud.

Ma tegin ikka kuradima vale valiku. Nagu alati.

„Hmm...“ venitab Nate huvitunult ning tirib mind selles suunas, kus ma mäletan, et oli Ryani vanemate magamistuba. „Sinu elu oleks siis hoopis teistsugune, tõsi,“ ütleb ta lõpuks.

„Loomulikult,“ nähvan vihaselt. „Seda ma tõepoolest kahetsen.“

„Aga kahetsus on nõrkadele, sest see ei muuda midagi,“ väidab Nate ning avab oma parema käega tumepruunist puidust ukse ning seejärel tõmbab ta mind tuppa sisse, lukustades kärmelt enda järel ukse.

„Seda ütled sina,“ ütlen ärritunult ning noormees laseb mu lõpuks lahti ning ma saan mahti ringi vaadata.

Me oleme helesiniste seintega toas ning aknast avaneva vaate järgi tean, et see on tuba, kus varem asus Ryani isa kabinet. Nüüd on sellest nähtavasti saanud Nate'i tuba, kui otsustada selle sisustuse järgi. Seal, kus asus varem Ryani isa töölaud on nüüd asendunud voodiga, mille tekk on pooleldi põrandale vajunud. Sinna suunab Nate mind istuma ning jääb mulle ise otsa vaatama.

„Kust ma siis pihta hakkan?“ küsib ta ning tõmbab endale ühe kaugemal asetseva tooli lähemale ja istub sellele.

„Sellest, et lased mind siit välja,“ vastan nipsakalt ning üritan voodilt tõusta, kuid noormees surub mind kohe istuma tagasi.

„Järeldan, et siis algusest,“ teatab ta silmi pööritades.

Kehitan hooletult õlgu ning põrnitsen tema asemel seina.

„Tegelikult,“ ütleb ta aeglaselt,“ on sinu pisikese maailma hävitamiseks palju lihtsam võimalus.“

Pööran oma pilgu uuesti temale ning kergitan kulmu. „Lase käia,“ ütlen näilise ükskõiksusega, kuid mu südamelöögid kiirenevad.

Ma tean, et tahab öelda midagi Racheli lause kohta. Selle kohta, et ma olen tavaline inimtüdruk, aga minu päritoluga on segased lood. Ma kardan seda kuulda, aga ma tean, et ma ei suuda noormeest peatada, kui ta kavatseb tõesti seda öelda.

„Aga mitte veel,“ ütleb ta hoopis ning ma tean, et minu kergendusohe ei jää talle märkamata. „See ei teeks sulle praegu piisavalt haiget,“ jätkab ta ning ta pilk muutub mõtlikuks. „Aga see aeg ei ole enam kaugel ja siis sa murdud.“

„Jää vait!“ karjatan vihaselt ning tõusen voodilt uuesti püsti ning seekord ei õnnestu tal mind istuma tagasi suruda.

Selle asemel lükkab ta mind vastu seina ning lükkab mu näo eest pruuni juuksesalgu. „Rosie, teinekord tee oma valikuid paremini,“ sosistab ta ning surub seejärel oma huuled minu omadele.