Päikesest suudeldud

27. osa

Mul on tõesti kahju, et selle osaga nii kaua aega läks, aga uus osa tuleb palju kiiremini. See on mu uusaastalubadus. :)

Nate oli see, kes esimesena eemale tõmbub, kuigi see võtab väga kaua aega. Noormees naeratab ettevaatlikult ning mu süda teeb naljaka jõnksu.

„Nii, Rosie," toob ta hingetult kuuldavale ning astub ühe väga lühikese sammu tagasi, olles mulle ikkagi nii lähedal, et mulle tundub, et kuulen isegi tema südant pekslemas.

„Hmm..." pomisen tasa ning ma tegelikult pole kindel, mis just äsja juhtus ja kas see üldse oleks pidanud juhtuma.

„Hmm..?"kordab noormees küsivalt ning kergitab kulmu. „Kas see oli nii halb?"

„Mis asi?" pahvatan ilma küsimuse peale korralikult mõtlematagi ja kohe kahetsen oma sõnu.

Lahvatan näost tulipunaseks ja jõllitan piinlikust tundes toa põrandat. Nate'i turtsatus mu kõrva juures ei paranda asja.

„Tundub, et oli," pakub ta ise ja tema häälest kostub pilge ja veel midagi muud. „Aga ma ei kahetse seda," jätkab ta ning tundub tõsinevat. „Kui sa siit uksest välja lähed, siis võid selle hetke siia tuppa jätta, aga minu mälestuses püsib see suudlus edasi."

Jõllitan nüüd tema jalgu, hingates järsult välja ja raputan kõheldes pead, kuid endiselt ei suuda ma midagi adekvaatset öelda. Lolliks olen ma end juba teinud ja edasi saab ainult hullemaks minna.

Seekord ei ütle Nate kohe midagi ning vaikus venib ja venib. Tema jalad, mida ma ainiti jõllitan, seisavad paigal, kuid tema südamelööke ma enam ei kuule. Ja mina olen liikumatult ja ootan, et mu normaalne näovärv taastuks, kuid see võtab veel nähtavasti väga kaua aega. Ma ei usu, et Nate'il nii palju kannatust on.

„Rosie," ütleb ta viimaks ning mind üllatab tema häälest kostev hellus, kui ka sõnad, mida ta lausub," anna andeks, et ma sinuga alguses nii halvasti käitusin. Siiani tegelikult käitun."

Ma ühest küljest tahaksin talle otsa vaadata ja näha, mis ilme tal seda öeldes on, kuid teiselt poolt on mul ikka veel piinlik. Ausalt öeldes ma tegelikult saab aru, et selliseks tundeks pole see suur põhjus. Asi on selles, et see suudlus polnud sugugi halb. Väga fantastiline oli tunda tema huuli enda omadel, aga ma ei suuda talle seda tunnistada. Ma vaevu suudan uskuda, et ma seda äsja endale julgesin tunnistada.

„Rosie? Kas suudlus muutus su tummaks? Tundub, et ma ei sarnanegi sellele printsile sealt muinasjutust, kes äratas printsessi suudlusega ärkvele. Mina muutsin su hoopis tummaks, kuigi see pole ju meie esimene suudlus."

Nate'i hääl on muutunud väga lõbusaks, kuid meelde tuletamine, et see polnud esimene kord, kui ta mind suudles, muudab mu põsed uuesti tulipunaseks. Põrnitsen ta jalgu edasi ning mul pole ühtki ideed, kuidas sellest olukorrast väärikalt pääseda.

„Kui ma sind uuesti suudlen, kas see toob su kõnevõime tagasi?" küsib ta üleannetul häälel ning miskipärast paneb see mind talle otsa vaatama.

Noormehe meresinised silmad vaatavad ainiti mind ning ma ei näe mitte midagi muud peale nende silmade. Need vaatavad mind hellalt ja imetlevalt ning ma hakkan unustama, et ta on mind kuidagi teisiti vaadanud. Ma kuulen jälle ta südant pekslemas ja tajun, kuidas minu süda teeb täpselt sama ja Nate teab seda. Me kumbki ei liiguta, vaid püsime selles hetkes ja meie soov on sama. Et see hetk kestaks.

Sellised soovid pole määratud täituma.

Ukse avamine, ehmatab mind nii, et ma karjatan vaikselt ja mu süda jätab päris kindlasti paar lööki vahele. Nate kortsutab üksnes kulmu ning me rebime vastumeelselt teineteiselt pilgu ja vaatame segaja poole.

Lävel seisab Eleanor, huulil pilkav naeratus, kuid tema tumedad silmad jäised ja täis hukkamõistu. „Nii, Rose Hamilton," lausub ta mu nime rõhutades," juba oled Sebastiani hüljanud ja valinud tema venna."

Nate on loomulikult see, kes esimesena reageerib ning ta paneb käed kaitsvalt mu õlgadele. Tema ilme on muutunud tigedaks ja hellus tema silmist on kustunud.

„Kuidas sa julged siia tulla ja Rose'iga üldse rääkidagi?" küsib ta ärritunult.

Naise naeratus ei kao, vaid isegi laieneb. „See on mu kohustus," teatab ta jahedalt. „Ma olen alati teadnud, et sa pole tegelikult selline, kellena sa ennast näidata püüad, aga ma uskusin, et sa oled mõistlik ja saad endast jagu. Ma eksisin."

„Mind ei huvita, mida sa uskusid," paistab Nate veelgi enam ärrituvat. „Sul ei ole õigust siin viibida."

„Mul on kõik õigused nagu sa väga hästi tead," kostab Eleanor rahulikult ning vaatab seejärel mulle otsa, pannes mind külmavärinaid tundma. „Nagu ma ütlesin juba kord meenutad sa mulle Madildat," pöördub ta minu poole ja ma tunnen, kuidas Nate kangestub. „Ajad on muidugi muutunud, aga tehakse ikka veel samu vigu."

„Ma ei ole Madildaga sarnane," ütlen ning üllatun, kuuldes oma hääle värisemist.

„Rose Hamilton, ma tean sinu kohta kõike," sõnab Eleanor jäiselt ning lõpuks on naeratus tema huulilt kadunud. „Ma tean, mida sa kardad ja mis sind õnnelikuks teeb."

Jõllitan teda vapustatult ning kuigi on õhkõrn võimalus, et ta võib bluffida, aiman et nii see pole. Nüüd on tõesti puna mu põskedel kadunud ning ma ilmselt olen näost kahvatu. Ja ma kardan, tõesti kardan. Kedagi, kes teab sinu kohta kõike, aga sina tema kohta ei tea praktiliselt midagi, tasub karta, sest heade kavatsustega isik seda ei teaks.

„Lõpeta ära," avab Nate suu, kõlades vihasemalt kui enne. „Sa võid minu jaoks kõik ära rikkuda, aga Rose'i ära puutu."

Eleanor kergitab kulmu ning kadunud naeratus on tagasi, seekord tundub see ohtlikum kui varem. „Kui rüütellik sinust," kommenteerib ta põlglikul häälel. „Tead, sa oleksid võinud suuri tegusid teha, sinus oli see miski, aga millegipärast sa ei hoolinud."

„Praegu ei hooli ma sinu jutust," sisistab Nate ning võtab käed mu õlgadelt, pannes mind end kaitsetuna tundma. „Lõpeta Rose'i hirmutamine," käsib ta ning tema hääles on selge hoiatus, mida naine ei tee märkamagi.

„Sa ei taha kuidagi aru saada, mida ma sulle öelda tahan," ütleb naine teeseldud ohkega. „Ma teadsin, et sa olid Madildasse armunud ja ma kohati imetlesin seda, kuidas sa oma tunded alla surusid ja...

„Sul ei õnnestu mulle selle jutuga haiget teha," katkestab Nate teda järsult, kuid ta silmad lõõmavad lausa tules.

Ma tunnen, et peaksin midagi vahele ütlema, püüdma seda jutuajamist leevenda. Ometi olen vait ja ootan plahvatust, mis kindlasti tuleb.

„Hästi," sõnab Eleanor ning silmitseb eriti pinevil ilmel Nate'i," ilma pikema sissejuhatuseta ütlen, et me oleme otsustanud su aega vähendada."

Noormees seisab korraga väga liikumatult, nägu kivistunud ja vihane pilk on asendunud mittemidagiütlevaga. Samal ajal olen mina segaduses ning mulle meenub ainult Jake'i viiesaja päeva jutt, kuid ma ei oska seda Eleanori räägituga seostada.

„Kas sa oled sellega nõus?" küsib Eleanor väga vaikselt ning tema hääl on isegi kaastundlik.

Nate ei vasta mõnda aega mitte midagi, vaid on endiselt liikumatu. „Jah," vastab ta viimaks ning tema hääl on sosinast vaevu valjem.

false,Tzq;