Päikesest suudeldud

30. osa

Andke andeks, et nii kaua uue osaga aega kulus.Ma lihtsalt ei suutnud kirjutada.

Nate ei vasta mulle pikka aega, ainult surub mind tugevamini enda vastu. Niimoodi võin kuulda ta südame põksumist. See tuksub samas taktis minu omaga. Sel hetkel tean vaistlikult,et kusagil mujal pole parem, kui siin tema embuses. Ma tahaksin talle seda öelda, ent ükski sõna ei tule mu suust välja. Nii me lihtsalt seisame vaikuses ja hoiame teineteist.

„Rosie," kostub Nate'i õrn hääl viimaks mu kõrva juurest.

Ma ei liiguta end ja teesklen, et ei kuulnud. Panen silmad kinni ja ootan kartlikult,et ta ütleks midagi veel.Midagi, mis lõhuks selle lummuse. Võib-olla midagi, mis laseks mul edasi oma eluga liikuda, kui ta lahkub.

„Rose," ütleb ta nüüd, muutes oma taktikat, kuid ta hääl on jätkuvalt sama õrn.

Mul on vaja veel mõnda hetke, et end koguda ja siis lahti lasta. Ma ei saa end petta. Ma ju tean, et see lõpeb peagi, aga ma tahan seda praegust hetke endasse ahmida, et ma ei unustaks.

„Rose," ütleb noormees leebelt uuesti ja lõdvendab oma haaret mu ümber veidi. „Tee silmad lahti ja vaata mulle otsa."

Ma ei reageeri endiselt.

„Rose?" sekkub uus hääl. Jake'i oma. „Meil pole palju aega."

„Ma tean," avan viimaks suu, kuid silmi ei ava.

„Tõsiselt, Rose," kõlab uuesti Jake'i hääl seekord juba kärsitumalt. „Sa pead ennast kokku võtma."

Hea öelda, raske teha. Ma ei liiguta endiselt.

Paraku otsustab Nate ise tegutseda ja laseb minust lahti. Olen sunnitud silmad avama,sest ma ei taha välja näha nagu totakas. Noormees on minust vaevalt sammu võrra kaugenud. Tema ilme on trotslik ja pilgus on otsustuskindlus, mis tekitab minus halva eelmaimduse. Tal on midagi plaanis ja see pole seotud ainult tema lahkumisega. Selle taga on veel midagi enamat. Korraga ma kardan tema pärast.

„Rose," ütleb Nate veelkord ning ka tema hääles on see otsusekindlus, „kui ma ütleksin, et sa peaksid nüüd tagasi koju minema ja mind unustama, siis kas sa teeksid seda?"

Seedin ainult hetke tema lauset ja raputan pead. „Ei," sõnan veendunult.

„Kumma osa kohta see käis? Kas koju minemise või minu unustamise?" küsib ta seejärel ning see on tema ebaõnnestunud katse nalja teha.

Selle peale Jake mühatab ja pomiseb midagi arusaamatut, kiskudes mu tähelepanu talle. Noormees tabab mu halvakspaneva pilgu ja jääb mind põrnitsema. Jõllitan teda vastu.

„Mis on?" küsib ta lõpuks tüdinud häälel.

„Ei, mis sinul on? Sina pomisesid midagi, millest ma aru ei saanud," vastan ja suudan vaevu hoiduda silmi pööritamast.

Korraga paneb Nate oma käe rahustavalt mu käsivarrele ning mu tähelepanu on jäägitult taas temal. „Ärge nüüd kaklema minge," toob ta sarkastiliselt kuuldavale ja see meenutab mulle seda Nate'i, kes ta alguses minuga kohtudes oli.

Selle peale Jake mühatab ja mina pööritan ikkagi silmi. „Ära muretse, me saame Rose'iga ideaalselt läbi," teatab Jake irooniaga. „Mingit kaklust ei tule."

„Täpselt nii," nõustun temaga, kuigi ainult pooleldi. Kaklema me tõesti ei lähe, aga meie läbisaamine on ideaalsest kaugel.

„Ärge nüüd nii sarkastilised olge," norib Nate ning viivuks mängleb tema näol muide, mis haihtub kiiresti. „Rose," pöördub ta uuesti minu poole," sa ei vastanud mu küsimusele."