Päikesest suudeldud

10. osa

Nad mõlemad istuvad kalkide ilmetega diivanil, hoides teineteisega piisavalt suurt vahet, et sama hästi võiksin mina sinna istuma mahtuda. Ometi tean ma väga hästi, et seda nad kindlasti ei soovi. Neil on vaja, et ma oleksin nende vastas. Nad tahavad näha minu reaktsiooni sellele, mida nad ütlevad.

Minu isa laubal on sügav murekorts, mida ma märkan esmakordselt. Tema käsi lebab pealtnäha hooletult diivanil, kuid silmapilguks tundub mulle nagu see väriseks. Kergitan kulmu, sest see on mulle uus.

„Tütar,“ lausub isa,“ pannes mind taas kulmu kergitama. Mu isa nimelt ei kasuta sellist sõna. Ta pole mind kunagi isegi Rosieks kutsunud.

„Jah,“ vastan ebakindlalt, hoides pilku temal.

Ta ei lausu mõnda aega sõnagi. Mitte keegi meist ei ütle midagi. See vaikus venib, olles samal ajal pingeline ja kõhedust tekitav. Muidugi olen ma harjunud sellega, et ma ei räägi vanematega eriti tihti, aga seekord on see teistmoodi.

„Me peame sulle midagi rääkima,“ lausub mu isa viimaks ja vaatab vilksamisi ema poole, kelle huuled on tihedalt kokku surutud.

„Mida?“ pärin vaiksel toonil.

Isa tumedate silmade pilk, mis ainiti minul püsib, paneb mind arvama, et jutt, mis mind ees ootab pole kuigi meeldiv. „Ma...“ alustab ta hääletoonil, mis on mulle võõras. See on ebakindlusest tulvil. „Ma ei suuda alustada,“ pomiseb ta viimaks löödult ja vaatab ema poole, kelle ilme on muutmatuna püsinud.

„Jonathan,“ lausub ema valjult ning äkkitselt taipan ma, et see on esimene kord, mil ma kuulen teda isa nime lausumas.

Ma ei tea, mida ema isa nimega öelda tahab, kuid ma olen ainus, kes seda ei mõista. Mu isa noogutab süngelt ning vaatab taas mulle otsa. „Rose,“ alustab ta uuesti. „Ma arvan, et...“ lisab ta, kuid katkestab oma jutu uuesti.

Mu pole kunagi oma isa sellisena näinud. Ta on alati härra „Enesekindlus“ ise. Mitte ükski probleem pole tema jaoks ületamatu olnud. Ilmselt nüüd on see lõpu saanud.

„Jonathan,“ nähvab mu ema veelkord,“ ma poleks seda sinust arvavanud.“

Kergitan kulmu. „Mida arvanud?“ küsin ma kõhklevalt, vaadates mõlemale kordamööda otsa.

Isa väldib mu pilku, silmitsedes süvenenult maali, mis ripub minu taga seinal. Ema seevastu vastab mu pilgule.

„Et su isa nii nõrk on,“ lausub ta kalgilt.

Mees võpatab selle peale, kuid ei pööra pilku meie poole. Tema õlad on pinges ning murekorts pole kuhugi kadunud. Tasapisi haarab mind kummaline tunne.

„Ma ei saa aru,“ sõnan vaikselt.

Ema kohendab oma halli pükskostüümi ja vaatab minust nüüd mööda. „Mina ka kunagi ei saanud,“ ütleb ta ning tõuseb püsti. „Ilmselt kulub sul selle mõistmiseks kauem aega, kui mul,“ lisab ta ning ilma isa poole vaatamata, kõnnib ta toast välja.

Jääme isaga kahekesi ning ta ei vaata endiselt minu poole. Tema pilk püsib sellel kallil maalil, mida ta võib-olla ehk näebki esimest korda. Varem polnud tal aega, et mindki märgata, räägimata asjadest tema ümber.

„Isa,“ alustan ebakindlalt,“ mis lahti on?“

Tema vaevukuuldav ohe kõlab vaikses toas kummaliselt valjult. „Nii mõndagi,“ pomiseb ta raskelt. „Ilmselt on see sinu jaoks liiga vara,“ jätkab ta mõistatuslikult.

Kergitan kulmu ja püüan viimaks tema pilgu. „Millest sa räägid?“ küsin närviliselt.

Isa raputab pead. „Hoolimata sellest, mida sinu ema ütleb, arvan mina, et sa pole veel valmis,“ kostab ta ning tema häälde sigineb viimaks tema tavapärane enesekindlus. „Mitte veel,“ lisab ta ning jätab seejärel mu üksinda.