Päikesest suudeldud

17. osa

Eleanor silmitseb mind jäiselt, kuid noogutab Rachelile, kes annab märku, et ma seisma jääksin. Teen seda vastutahtmist ning jään ootama, mis edasi saab. Kõigepealt ei juhtu midagi. Eleanor lihtsalt seisab ja vaatab mind külmalt ning lõpuks noogutab ta taas, seekord mulle.

„Võib-olla ma mõistan,“ lausub ta samasugusel kalgil häälel, mida mu emale meeldib kasutada, kui ma midagi valesti teen,“ aga teised ei pruugi seda teha.“

„Millest sa räägid?“ küsin kannatamatult, mille peale Rachel mind hoiatavalt müksab.

„Käitu korralikult,“ sisistab tüdruk mulle ning pöördub seejärel Eleanori poole. „Ma arvan, et Rosie ei peaks sellest kuulma,“ sõnab ta lipitsevalt ning tema näole ilmub naeratus, mida olen juba aastaid vihanud.

Ent Eleanor ei pööra talle tähelepanu, vaid vaatab endiselt oma tumedate silmadega mulle otsa. „Su elu pole kerge olnud,“ tähendab ta ootamatult, mille peale ma võpatan ning Rachel toob kuuldavale arusaamatu häälitsuse.

„Mida sa sellega öelda tahad?“ küsin teravalt ning astun naisele sammu lähemale.

Eleanor naeratab ootamatult, kuid see pole lahke naeratus. „Rachel teab, et mulle on alati meeldinud inimlastega mängida,“ ütleb ta veidralt ning näen silmanurgast tüdrukut tardumas. „Ma ei pea seda tegevust halvaks, sest mingis mõttes on see isegi lõõgastav tegevus.“

„Eleanor, pole vaja,“ lausub Rachel vaikselt ning minu suureks üllatuseks on tema hääletoon alandlik.

Naine kergitab kulmu. „Sa üllatad mind,“ ütleb ta tüdrukule, kuid tema hääl kõlab ükskõikselt ning seejärel pöördub ta uuesti minu poole. „Tegelikult polegi sa nii rumal nagu ma arvasin, tollest teisest plikast oled sa targem,“ tähendab ta mõtlikul ilmel.

„Kellest sa räägid?“ küsin teravalt ning kortsutan kulmu.

Eleanor naeratab taas. „Ma oleksin võinud kihla vedada, et keegi on sulle Sebastiani rumalast armsamast rääkinud,“ lausub ta pead vangutades.

Loomulikult. Ma oleksin pidanud teadma, et ta räägib Madildast. Tema pole ainuke, kes mind ja teda võrrelnud on.

„Ma tean Madildast,“ teatan häiritult, „aga ma olen tüdinenud sellest, et mind ja teda pidevalt võrreldakse.“

„Või nii,“ kostab naine aeglaselt ning naeratus ta näolt ei kustu. „Järelikult need võrdlejad mõistavad, milles on asi. Sina ja Sebastian olete ainsad, kes sellest aru ei taha saada.“

„Eleanor,“ segab Rachel taas vahele, enne kui ma talle vastata jõuan. „Ta pole väärt, et seda kuulda.“

Eleanor ei vaata tema poolegi, kuid lausub:“ Ma nõustun sinuga. Tüdruk on ohutu, kuigi...“ Ta teeb pausi ning vaatab mind üksisilmi. „Tema geenides on midagi, mis mind häirib.“

Olgugi, et sinu päritoluga on segased lood oled sa täiesti tavaline inimtüdruk.

„Mida sa selle all silmas pead?“ küsin kiiresti ning mulle meenub veider jutuajamine oma vanematega.

Ent Eleanor üksnes naeratab nagu ma arvasingi. „Ära muretse, sa kuuled varsti tõde, aga mitte minu käest.“

Uksepaugatus meie selja taga takistab mul edasi pärimast. „Milline imearmas üllatus, sel suurepärasel õhtupoolikul,“ kostab Nate'i irooniline hääl ning ma imestan ainult selle üle, miks keegi neist varem polnud meie juurde tulnud. „Aga mulle ei meeldi üllatused ja ma vihkan neid ilusaid hetki,“ lisab ta süngelt ning seisatab minu kõrval.

„Seda on kurb kuulda,“ tähendab Eleanor kuivalt. „Kus on Sebastian?“ küsib ta siis ning heidab uuriva pilgu tema maja poole.

„Ta kannatab üllatusi veel vähem kui mina ja peidab end sinu eest,“ vastab noormees tüdinult ning heidab sünge pilgu minu suunas. „Rosie, mida sina siin teed?“ esitab ta tarbetu küsimuse ega näi vastust ootavadki. „Mine nüüd ilusti koju ja lase meil siin tähtsaid asju arutada,“ kamandab ta kärsitult ning lükkab mind õrnalt veidi edasi.