Päikesest suudeldud

20. osa

Kõik algab taas ja poolik lahendus saab oma lõpu. Vähemalt mina loodan seda ja lootusel on au surra viimasena. Teistel sellist õnne pole.

Toas põleb jälle tuli, pärast kaht kuud, mil see kustus. Maja, kus ma nii palju aega oma lühikesest elust veetnud olen pole enam tühi. Varjud ja nende omanikud on seal tagasi ning üks neist vaatab minu poole.

Seekord ma ei peida end kusagile, vaid silmitsen teda vastu, kuni ta kustutab tule ja kaob. Ma jään üksinda, kaaslaseks mu enda vari.

Ligi kaks kuud on möödas sellest päevast, mil Nate mu esiteks enda tuppa lukustas ja hiljem majast välja viskas. Käes on detsember ja ma olen otsimas oma jõulumeeleolu, mida ma pole aastaid näinud. Lumehelbed keerlevad mu akna taga ja varjud tegutsevad naabermajas. See kooslus on huvitav.

Alumiselt korruselt kostub vaikne vestlus, kus kasutatakse ainult ühe silbilisi sõnu ning ma tean, et see vaibub peagi.

Mu vanemad ei ole siiani rääkinud sellest, mida nad paari kuu eest üritasid. Ma arvan, et nad loobunud, sest nii on kõigile parem. Milleks hävitada seda, mis siiani on toimunud?

Sel ööl leban ma taas silmad lahti nagu ma viimased kaks kuud teinud olen. See ei muutu nii kergesti, isegi kui mu une puuduses olevad süüdlased on tagasi. Lõpuks tuleb see alati, kuid unenägusid ma ei näe ja ma tunnen neist puudust, sest isegi magades ei saa ma täielikult lõõgastuda.

Nüüd ma peaaegu armastan oma äratuskella, sest see lõpetab selle tühjuse, mida uni minus tekitab. Heidan Jake'i tuppa juba harjumuseks saanud pilgu, kuid ma ei näe teda. Võib-olla on teisi võimalusi.

Sel hommikul on mul üle pika aja taas söögiisu, kuid nüüd puudub mul söömiseks aeg. Midagi on sellest tähtsamat.

Kammin oma helepruunid juuksed hobusesappa, haarates samal ajal puuviljakausist banaani, mille söön mantlit käes hoides ära. Mu kõht nõuab veel midagi, kuid seekord ta oma tahtmist ei saa. Ehk hiljem.

Viie minuti pärast olen trepil kõhuli ning mu jalg teeb põrguliku valu. Ma olen unustanud, et on talv, millega kaasneb lumi ja libedus, millest viimane sai mulle saatuslikuks. Vannun vaikselt ning kaldun arvama, et aknast välja hüpates, oleks maandumine tunduvalt pehmem olnud. Esimene vale otsus täna, Rose.

Lõpuks komberdan ma püsti, pühin mantli lumest ning sunnin vasakut jalga liikuma, parem saab oma tööga väga hästi hakkama, kuid too mitte nii väga. Vannun veelkord, kuid vean end edasi ning loodan, et minu sihtmärgid ei jõua minu eest põgeneda.

Jõudes naabermaja trepini kaotan taas peaaegu tasakaalu, kuid seekord on mul natuke õnne ja ma jään püsti. Esiteks ma kuulatan, tahtmata kohtuda kellegi teisega peale Jake'i ja Nate'i. Mu kõrvu kostuvad kellegi sammu ning enne kui ma reageeridagi jõuan, avab keegi järsult ukse ning ma astun automaatselt sammu tagasi ja komistan niimoodi, et maandun nägupidi lumes. Ma ei plaanigi sealt püsti tõusta.

„Kas sa üritasid mulle muljet avaldada?“ kuulen Nate'i pilkavat häält ning mu kõrvu kostab ukse sulgumise heli.

„See on sinu süü,“ väidan ning ajan end vaevaliselt püsti, pühkides lund oma juustest.

Ma ei vaata Nate'ile otsa, kuid tajun, kuidas tema mind vaatab. Ma ei kahtlegi, et ta naerab minu üle ja tegelikult ei saa ma talle seda ette heita. Mu kukkumine oli teataval viisil naljakas ning on kahju, et ma seda ise niimoodi ei näinud.

Kuulen tema krudisevaid samme mulle lähenemas ja siis ilmuvad tema jalad minu vaatevälja. „Tore sindki näha,“ ütleb ta veidi kähedal toonil. „Kas sa igatsesid mind?“

Ma ei vasta sellele küsimusele. Aeg on edasi läinud ja selle kestel olen ma otsustanud, et jätan ebaolulised asjad kõrvale. See, kas ma igatsesin neid on ebaoluline. See, miks nad kadusid on oluline. See, miks nad on tagasi on tähtis.

„Miks?“ küsin lihtsalt ning vaatan ikka veel tema jalgu, mis on mustade saabaste sees.

Noormehe vasak jalg astub pooliku sammu mulle lähemale. „Üks küsimus ja kas sa ootad ka ühte vastust?“ pärib ta, kuid vähemalt on pilge tema häälest kadunud.

„Mul on palju küsimusi, aga see üks võtab kõik kokku,“ lausun ning ma kõlan enesekindlamalt, kui end tegelikult tunnen.

Parem jalg järgneb vasakule. „Sest see oli vajalik,“ kostab Nate napilt.

Tegelikult ütleb on see vastu õige, aga ma tahan detaile. Järelikult pean ka oma küsimused täpsemini esitama.

„Miks te lahkusite tookord?“ uurin ning mulle meenub paanika, mida ma tol õhtul tundsin, kui avastasin, et maja on tühi ja pime ning nad olid läinud.

„Sest see oli vajalik,“ vastab ta siiski ning ma pean nõustuma, et see on vastus, mida võib aktsepteerida, aga mida mina tol hetkel ei tee.

„Täpsusta,“ nõuan temalt ning minu pilk liigub veidi üles poole ning peatub tema mustadel teksadel.

„Sest see oli vajalik Jake'i jaoks,“ ütleb noormees kuulekalt, kuid ma pole endiselt rahul.

„Ja edasi?“ ergutan teda jätkama.

Sellele järgneb mühatus. „Ma arvasin, et sulle meeldis meist lahti saada,“ lausub ta hoopis.

Jälle ebavajalik.

„Kus Jake praegu on?“ muudan teemat.

„Läheb kohe kooli,“ vastab Nate kärmelt, üllatades mind sellega.

„Aga ta on kaks kuud eemal olnud,“ hüüatan vaikselt. „Kuidas ta saab niimoodi jätkata?“

Kortsutan kulmu ja püüan meenutada, kas mu klassijuhataja on Jake'i kohta midagi öelnud, kuid mulle ei meenu mitte miski. Ilmselt on asi selles, et isegi kui mina olen koolis, siis pole mu mõtted minuga seal.

„See pole keeruline,“ kuulen Jake'i ennast vastamas ja vaatan järsult üles.

Noormees on jõudnud Nate'i kõrvale ning tema tumedad juuksed on tublisti kasvanud ja puudutavad peaaegu tema lõuajoont. Paari päevane habe ja väsinud silmad reedavad, et vahepealne aeg pole talle kerge olnud. Käed on surunud ta oma musta mantli taskusse ning ta põrnitseb mind ootamatult ebasõbralikul ilmel.

„Kui sa nii ütled,“ pomisen alandlikumalt, kui olin plaaninud. „Mul lihtsalt pole sellise asjaga kogemusi.“

Jake'i ilme ei muutu leebemaks. „Ma ei uskunudki, et sa võtad selle ajaga mõistuse pähe,“ lausub ta süngelt.

„Mida sa sellega öelda tahad?“ küsin teravalt, kuid Nate segab meie dialoogi.

„Teie, kullakesed, minge nüüd ilusti kooli ja räägime sellest hiljem,“ ütleb ta isalikul toonil, teenides ära meie mõlema kurjad pilgud.

Ometi kuulab Jake teda ning hakkab aeglaselt kooli poole suunduma ning mina järgnen talle, lootuses et mul õnnestub ta rääkima saada.

„Rose, ära esita praegu mitte ühtegi küsimust,“ sisistab ta läbi hammaste, kui oleme vaid sada meetrit kõndinud. „Ma tean, et sa tahad seda teha, aga hoia end mõnda aega tagasi ja siis sinu kannatlikkus tasub end ära,“ räägib noormees kiiresti ning mul ei jää muud üle, kui noogutada.

„Minu kannatlikkus tasub end ära,“ pomisen vaikselt ja kõnnin edasi, põrnitsedes tema musta mantlit.