Päikesest suudeldud

8. osa

„Rose,“ lausub ta rahulikult ega tee väljagi mu näoilmest, mis väljendab kõike muud, kui sõbralikust. „Ma eeldan, et sa olid äsja koos Jake'iga,“ jätkab ta ning tõuseb trepilt püsti.

„Ei,“ vastan ma, kuid teen seda liialt kiiresti ja tean kohe, et Rachel ei usu mind.

Neiu näole ilmubki naeratus, mis mingil põhjusel ajab mulle judinad peale. „Valetamine pole sinu tugevaim külg,“ sõnab ta ning heidab vilksamisi pilgu Jake'i maja poole. „Meist kolmest olen mina selles kõige osavam,“ lisab ta ning vaatab taas minu poole.

Silmitsen teda ärritunult. „Sa pole õige inimene sellest rääkima,“ pomisen, mõeldes samal ajal endamisi, mis on see, mis teda ja Jake'i seob.

Rachelit paistab mu ärritunud olek lõbustavat. Tema näol on veel laiem naeratus, kui mõni sekund tagasi. Kuid tema tumedad silmad peegeldavad midagi muud, kui lõbusust. Neis on midagi...julma?

„Tead, Rose,“ teeb Rachel taas suu lahti ning lõbusus tema näost on kadunud,“ Jake, nagu ta end hetkel nimetab, tegi kord ühe ränga vea, mille pärast ta ehk siiani piinleb. Seda viga ta enam korrata ei tohi,“ räägib tüdruk ning ma vaatan teda mõistmatult.

Minus on huvi äratanud lause esimene pool. Mida Rachel tahab sellega öelda, et Jake nimetab end hetkel nii? Kas Jake Reynolds polegi ta päris nimi?

Ma vaatan Racheli poole ning mu huulil on küsimused, kuid ma tean, et ei küsi neid. Vahel on parem mitte teada.

Ent tundub, et tal polegi vaja minu küsimusi kuulda.

Tüdruk heidab pilgu taas Jake'i maja poole ning jätkab oma jutuga. „See hävitas tema elu ja võttis temalt kõigi privileegid. Ma püüdsin teda tookord kaitsta, aga keegi ei kuulanud mind,“ räägib Rachel kummalisel hääletoonil, mida ma tema suust pole kunagi varem kuulnud.

„Mida ta tegi?“ pärin vaikselt, unustades, et ma ei tohtinud küsida.

Tüdruk pöörab pilgu aeglaselt uuesti minu poole ja silmitseb mind pikalt. „Olgugi, et sinu päritoluga on segased lood, oled sa siiski täiesti tavaline inimtüdruk,“ sõnab Rachel pead raputades. „Kui asi läheb nii nagu ma arvan, siis kuuled sa sellest neljasaja üheksakümne viie päeva jooksul ja kui mitte, siis ei saa sa sellest iialgi teada ning unustad peagi selle, mida ma sulle täna rääkinud oled,“ lisab ta, kasutades taas seda veidrat hääletooni.

Kortsutan ja kergitan kulmu peaaegu üheaegselt. „Neljasaja üheksakümne viie päeva jooksul?“ kordan aeglaselt ja otsustan lause esimese poole üle hiljem järele mõelda.

Rachel noogutab. „Jake'il on jäänud nelisada üheksakümmend viis päeva,“ lausub ta. „Minul on viissada,“ lisab ta veidi vaiksemalt.

„Ma ei saa aru,“ sõnan hämmeldunult. „Viissada päeva milleni?“

Tema järgmine sõna tuleb sosinana. „Lahkumiseni.“

Järgmisel hommikult on mu mõtted endiselt Racheli ja tema sõnade juures. Tüdruk ei käitunud üldse enda moodi ja see hoidis mind öö läbi üleval. Kui ma teda eile enda maja trepil nägin, siis eeldasin, et ta käseb mul Jake'ist eemale hoida. Kuid selle asemel rääkis ta mingit kahtlast lugu, millest ma midagi ei mõistnud. Rachel on tuntud oma otsekohesuse poolest, mitte lugude jutustamises. See asi ei meeldi mulle sugugi.

Mõtlikult heidan ma aknast välja ainult ühe pilgu, kui avan ukse ja põrkan kokku Jake'iga, kes seisab trepi ülemisel astmel käed taskus.

Kergitan kulmu ja ootan, et ta midagi ütleks, kuid noormees on vait. Tema kulm on kortsus ning huuled on sirgeks kriipsuks kokku surutud, mis annab märku sellest, et ta on pahane, kuid ometi ei lausu ta sõnagi.

„Kas sa tuleksid eest?“ palun teda viimaks viisakalt. „Mul on vaja kooli minna.“

Jake tõstab pilgu ja vaatab mulle otsa. „Mida Rachel sulle rääkis?“ sisistab noormees ja mõistan, et ta on rohkemgi, kui pahane.

„Meil oli eravestlus,“ vastan sarkastiliselt.

Noormehe kulmud kerkivad. „Eravestlus minust?“

Pööritan silmi. „Oli tõesti. Küsi Racheli käest, kui ei usu. Ta paistab sind päris hästi tundvat.“

„Ma eelistaksin sellest sinu suust kuulda,“ vastab ta süngelt.

Ohkan vaikselt. „Ta rääkis midagi neljasaja üheksakümne viiest päevast,“ pomisen alla andes.

„Nelisada üheksakümmend neli,“ parandab Jake mind vaikselt.

Kergitan kulmu. „Äkki valgustad mind ka selles asjas?“ teen talle ettepaneku.

Tema pead raputamine väljendab ilmselt keeldumist.

„Ta mainis ka seda, et tegid minevikus ühe suure vea,“ lausun talle mõne hetke pärast.

Seda kuuldes muutub noormehe nägu taas vihaseks. „Uskumatu, et ta julges seda mainida,“ pomiseb ta rohkem endale, kui mulle.

„Mida sa tegid siis?“ küsin ettevaatlikult, kuid ei looda sellele vastust saada.

Noormees vaikib pikalt ja vaatab maha. „Rikkusin Reeglit,“ tuleb viimaks üle tema huulte.

Turtsatan peaaegu tahtmatult. „Hiilisid kodust öösel välja ja jäid vahele?“ pärin muiates. „Ma arvasin, et sa ei hooli sellisest asjadest.“

Jake vaatab mulle otsa ja pilk millega ta mind silmitseb pole meeldiv. „Ja ma tean, et sina hoolid sellistest asjadest,“ sõnab ta külmalt. „Rose, minu elu on hoopis teistsugune, kui sinu oma.“

„Kas tõesti?“ lausun silmi pööritades. „Mida sina minu elust tead?“ küsin teravalt.

„Piisavalt palju,“ kõlab vastus,“ et teada, kui tohutult erinev see minu omast on.“

„Seda on tore kuulda,“ lausun rahulikult, surudes oma ärrituse alla. „Mine siis ja tegele oma teistsuguse eluga,“ lisan sarkastiliselt ja püüan temast mööda trügida.

Ent edutult. Noormees haarab mu paremast käest kinni ja takistab mul edasi liikuda.

„Ma ei või lasta sul uuesti Racheli juurde minna,“ kuulen teda lausumas, kui püüan tulutult lahti rabeleda.“ Vähemalt mitte enne, kui...“

Noormehe lause katkeb järsult ning ta on oma pilgu otse enda ette suunanud. Lõpetan rabelemise ja vaatan sinna, kuhu temagi.

Meie ees seisab Rachel ja ma loodan, et minu kodu külastamine pole talle harjumuseks saanud.

„Sebastian, lase Rose lahti,“ lausub Rachel karmilt.

Jahmunult vaatan ma Jake'ile otsa. Sebastian?