Päikesest suudeldud

11. osa

Ma põrnitsen Jake'i, õigemini tema kukalt, kui ta istub minu ees ning teeskleb matemaatika ülesannete tegemist. Ma tean, et ta teeskleb, sest ta hoiab pastakat lõdvalt oma näppude vahel ning liigutab seda paberil ainult siis, kui õpetaja oma paberitelt pilgu tõstab ja isegi siis, kahtlen ma, kas ta kirjutab õiged vastuseid.

Ohkan endamisi ja pööran pilgu oma vihikusse, kus numbritel pole kohta, rääkimata sõnadest. Ma ei suuda keskenduda. Ikka ja jälle eksleb pilk noormehe mu ees.

„Tunni lõpuni on viis minutit, palun kiirustage,“ lausub õpetaja valjult.

Klass nohiseb närviliselt ning mina ohkan taas. Ilmselt ootab mind ees selle kooliaasta esimene kehv hinne ja ma isegi ei üritagi selle saamist takistada.

Järsku pöördub Jake ringi ja heidab mulle uuriva pilgu. „Miks sa ei kirjuta?“ pärib ta kulme kergitades, kui näeb mu tühja vihikut. „Kas Nate võlus su nii ära, et sa ei suuda keskenduda?“ küsib ta pilkavalt.

Surun maha tunde talle üks korralik kõrvakiil anda ja piirdun noormehele kurja pilgu saatmisega.

Jake'ile ei mõju see põrmugi. „Oh, sa ei peagi vastama, sest ma näen seda su näost,“ lausub ta toonil , mis mind ärritab.

„Lase silmi kontrollida,“ sisistan pahuralt.

Jake tahab midagi vastu öelda, kuid õpetaja hääl sunnib teda vaikima.

„Reynolds, kas on mingi probleem?“ uurib õpetaja ning midagi pomisedes, pöörab noormees end ringi.

Jõllitan tema kukalt vihaselt ja üritan viimast korda ülesannetele keskenduda.

Paar minutit hiljem surun vihiku järsult kotti ning lipsan kiiresti klassist välja, teades samal ajal selgelt, et järgmise matemaatika tunni ajal on mul probleem. Hetkel aga ei kavatsenud ma sellest hoolida.

Torman ärritunult mööda koridori, trügides mööda kambast, mis koosneb itsitavatest plikadest ning loodan kogu südamest, et Jake pole mulle järgnenud. Kergelt hingeldades jään seisma prantsuse keele klassi ukse taga ning taban end jõllitamas vastasklassi ust, kuhu Jake peagi sisenema peaks. Enne teda on seal hoopis Rachel, kes vaatab mind ning noogutab endamisi.

„Tülitsesid Jake'iga?“ pärib tüdruk jahedalt ning silmitseb uurivalt suunda, kust noormees peagi tulema peaks.

Raputan järsult pead. „Miks me peaksime seda tegema?“ küsin, kuid ma ei oota temalt vastust.

Rachel pöörab pilgu tagasi mulle. „Sa veel küsid,“ lausub ta ning tema hääles kõlab samasugune pilkav toon nagu Jake'il veidi aega tagasi. „Ma ei hakka sulle ometi vastust ette ütlema,“ lisab ta ning muigab.

Vaatan teda ärritunult ega suuda aru saada, miks ma siin seisan ja teda talun. Ma ei ütle Rachelile midagi, kuid just see paistab teda lõbustavat.

„Muide, kas sa oma vanematega rääkisid?“ küsib tüdruk, pälvides sellega viimaks minu tähelepanu.

„Mida sa sellega mõtled?“ pärin teravalt ja taas meenub mulle tema lause.

Olgugi, et sinu päritoluga on segased lood, oled sa siiski täiesti tavaline inimtüdruk.

Rachel kehitab õlgu. „Mulle lihtsalt jäi mulje, et neil on sulle midagi öelda,“ lausub ta rõõmsalt ning jälgib rahulolevalt minu jahmunud ilmet.

Minu hingamini kiireneb, kui ma püüan tema sõnade sisu mõista. Ta ei saa ju teada, sellest kummalisest vestlusest minu ja minu vanemate vahel. Vaevalt, et ta nende usaldusisik on, aga miski jääb mind endiselt häirima.

„Kas sa oled nendega rääkinud?“ pärin ärevalt.

Tüdruk kergitab kulmu. „Rahune, Rose, rahune,“ ütleb ta, kuid tema sõnadel on vastupidine mõju.