Päikesest suudeldud

22. osa

Ma vaatan tühjal pilgul inimesi, keda veel äsja pidasin oma vanemateks ega oma ühtegi emotsiooni.

„Rääkige lähemalt,“ ütlen lihtsalt selleks, et midagi öelda.

Ma ei saa öelda, et see ei huvita mind, aga võib-olla ei jõua see mulle kohale ja seepärast olengi ma nii tuim.

Ema tumedad silmad löövad hetkeks sädemeid, kui ta isa poole vaatab ning end temast veelgi kaugemale nihutab. „Linda,“ teatab ta põlastavalt ning kõverdab huuli. „Linda oli naine, kes Jonathani endale saada üritas, aga lõpuks see ei õnnestunud.“

Kordan mõttes seda nime ning silmitsen isa, kelle pilgus on mulle midagi võõrast. „Linda,“ kordab ta karedal häälel,“ ta ei tähendanud mulle midagi.“

Naine, keda pidasin oma emaks, turtsatab põlglikult. „Loomulikult tähendas, sest ta andis sulle midagi, mida ei suutnud,“ väidab ta mürgiselt ning ma mõistan, et jutt käib minust.

„Aga sa ütlesid, et sa pole kindel, kas ma olen sinu tütar?“ küsin ning mu väidetav isa noogutab.

„Ma ei teadnud su sünnist midagi ja selleks ajaks olin ma sinu...Oliviaga ära leppinud ja arvasin, et näe sind kunagi ning ma kahtlustasin, et sa pole minu tütar. Ent ühel päeval, hiljem selgus, et siis, kui sa olid äsja poole aastaseks saanud, olid sa meie ukse taga ja ma teadsin, et sa pead meiega jääma,“ jutustab ta veidi kiirustades.

„Mis mõttes olin teie ukse taga?“ küsin kulmu kortsutades.

„Sa lebasid roosa korvi sees, koos Linda kirjaga,“ kõlab vastuseks.

Istun minuti vaikuses, vaatamata neile kummalegi otsa. Tunded, mis vahepealt olid kaotsi läinud, on nüüd tagasi ning neist domineerivaim on kurbus.

„Miks ta mind maha jättis?“ küsin viimaks vaikselt.

„Kirjas mainis ta, et ei suuda sinu eest piisavalt hästi hoolitseda,“ vastab minu...kasuema ning tema hääl on veidi leebunud. „Ja ta ei eksinud,“ lisab ta ning vaatab mulle otse silma nagu oodates oma öeldule kinnitust.

„Rose,“ sekkub nüüd tema mees,“ ma tean, et sa oled pahane, et me sulle sellest varem ei rääkinud, aga sa paistsid need aastad, kuni Ryani lahkumiseni nii õnnelik olevat.“

Tema lause teine pool paneb mind kulmu kergitama. Kas ta tõesti märkas, et noormehe lahkumine lõi mind korralikult rivist välja, et ma unustasin isegi teeselda, et ma olen õnnelik?

„Võib-olla,“ pomisen ebamääraselt. „Kas sa plaanid teha mingit testi, et teada saada, kas ma olen tõesti sinu tütar?“ pärin oma oletavalt isalt, kes kangestub seda kuuldes.

„Rose, ma arvan, et see pole vajalik,“ vastab ta koheselt, kuid ta paistab end veidi ebakindlalt tundvat. „Ma olen veendunud, et sa oled minu tütar, aga arvasin, et on õige sulle kõik, ka oma kahtlused, rääkida.

„Igatahes pole me Lindast enam midagi kuulnud,“ sekkub Olivia , keda paistab miski häirivat ning alles siis mulle meenub.

Album, millest ma pole juba kuid mõelnud.

„Aga...“ alustan mõtlikult, kuid ei lõpeta oma lauset ning otsustan albumi üles otsida, seda lähemalt uurida ning alles siis esitada oma...vanematele küsimusi.

„Rose, midagi pole ju tegelikult muutunud,“ kostab isa ning püüab tulutult mu pilku tabada. „Meie oleme sind kaheksateist aastat kasvatanud ja sa saad meile ka edaspidi loota.“

Ma tean kusagil sisimas, et tegelikult on tal õigus, kuid sel hetkel ei taha ma neid enam kuulata. Kuigi mu maailm pole purunenud, vaid hoopis mõranenud, on miski teisiti ja ma pean üksinda selle üle mõtlema.