Päikesest suudeldud

23. osa

Istun prantsuse keele klassis, jõllitades ilmetul pilgul lehte, mis on tihedalt täis küsimusi, millele ma vastust anda ei taha ega oskakski. Lähedusest on kosta ainult paberikrabinat ja kella tiksumist. Minu mõtted on kuuldamatud.

Näen tahtmatult, kuidas õpetaja saadab oma prillide tagant mulle range pilgu ning võtan pastaka kätte ja ohkan vaikselt. Kirjapandavad vastuseid tulevad sama segased nagu on minu mõttedki.

Poole tunni pärast tööd üle andes, vangutab õpetaja pead, kuid ma vaatan teda ilmetult ega ütle midagi enda õigustuseks. Väljun Thomase järel klassist ning poolkogemata rändab mu pilk sinna, kust tulevad need, kellel oli äsja hispaania keele arvestus. Kui ma näen teda, keda otsin, vaatan järsult otse ja kõnnin sirge seljaga minema.

Lühike vestlus Jake'iga oli eelmisel nädalal. Alates sellest päevast pole me rääkinud. Ma võiksin olla rohkem pealetükkivam, aga millegipärast ma seda pole. Endiselt tundun ma midagi ootavat, aga olen otsustanud seda teha ainult uue aastani. Pärast seda keeran oma elus puhta lehe.

Hämmastaval kombel on ka Nate tagasi tõmbunud ning kuigi ma olen teda paar korda silmanud, ei ole ta püüdnud mind pilgata või mõnel teisel juhul minu tähelepanu püüda. Mõnikord ta lihtsalt vaatab mind oma meresiniste silmadega ning näib midagi ootavat, täpselt nagu minagi, kuid ta vaikib. Ja mina ei ütle samuti sõnagi.

Prantsuse keele arvestus sai tehtud, iseasi kui hästi või halvasti ma sellega hakkama sain ning nüüd võisin ma koju minna. Homme ootas ees ajalooeksam ning seejärel võisin selleks aastaks koolile hüvasti öelda.

Lumesadu algab sel hetkel, kui ma uksest välja astun. Peaaegu mu nina alt vihiseb mööda lumekuul, mille viskajaks on ilmselgelt igavleva ilmega väike poiss, kes kannab tulipunast mütsi. Saadan tema suunas manitseva pilgu, mida laps eirab ning asun koduteele.

Mu vanemad, ma ei suuda neid siiski teisiti kutsuda, on mind praegu rahule jätnud ning näivad ootavat, millal ma nendega ise räägin. Ometi näen ma neid nüüd veelgi harvem, kui enne. Peamiselt ma hoopis kuulen, kui nad koju jõuavad, kuid ei kohta neid. Pean vist nende töö juurde ilmuma ja sektretäri kaudu aja kinni panema, kui olen valmis nendega Lindast vestlema.

"Rosie!" jõuab minuni ootamatult Nate'i hüüe ning jään küsivalt seisma.

Noormehe heledad juuksed on lumised, kui ta oma maja värava kõrval seisab ja mind vaatab. Tema mantlinööbid on avatud nagu alati, paljastades tumedast materjalist pluusi ning taas olen ma sunnitud imestama, kuidas tal külm ei ole.

"Rose," katsun talle meelde tuletada, kuid see on lootusetu. "Nii et sa otsustasid vaikimise lõpetama?" küsin pilkavalt ning kohendan mahukat käekotti, mis tahab mu õlalt maha libiseda.

Nate'i kulm kerkib. "Ma lihtsalt mõtlesin, et sul on vaja rahu saada," kostab ta minu suureks hämmelduseks.

"Mis ajast sina minu heaolust hoolid?"

Noormees ohkab sügavalt ning liigub mulle veidi lähemale. "Ma olen su liigagi kauaks hooletusse jätnud," sõnab ta süngelt ning on hetkeks vait. "Ma lubasin juba kuude eest, et hävitan su turvalise maailma, aga pole seda teinud."

"Kas sa teed seda nüüd?" küsin ükskõikselt.

Nate noogutab ning üle ta näo libiseb vari. "Kas sa tuleksid sisse?" teeb ta ettepaneku, mille tagamõte on vägagi läbinähtav.

Turtsatan sarkastiliselt. "Kas selleks, et saaksid mind jälle oma toas kinni hoida?"

Noormehe huuled kaarduvad õelaks muigeks. "Rosie, tule vabatahtlikult või teisel juhul..." hoiatab ta, kuid jätab lause meelega lõpetamata.