Päikesest suudeldud

4. osa

Taevas on ühtlaselt hall ning üksikud vihmapiisad langevad mu juustele, kui astun kodust välja, et alustada viimast aastat Lakeside'i erakoolis. Ilma mingi kahtluseta tuleb sellest pööraselt igav aeg. Ilma Ryanita ei tundu miski huvitav.

Endamisi ohates möödun ma naabermajast, olles valinud selleks õige hetke, sest Jake'i pole parasjagu näha. Kuid majast kostvate häälte tõttu, ei pruugi tema väljatulek kaua aega võtta.

Kiirendan sammu ja suunan oma pilgu otse ette. Mul pole vaja, et ta mind taas jälitajaks peab.

Pärast seda kohutavat õhtut, kui ta minu akna all viibis, pole ma teda enam kohanud. Õigemini ma olen teinud kõik selleks, et ma teda ei näeks. Kuid koolis on tema vältimine tunduvalt keerulisem. Lakeside'i erakool pole tohutu suur ning tõenäoliselt võivad meil nii mõnedki tunnid koos olla. Selle vastu ma ei saa.

Tõmban jaki endale tihemini ümber ning kiirendan veelgi sammu. Ent külm saab mu siiski kätte ning paneb värisema.

Mul on olemas ka auto, kuid sõidan sellega nii harva, kui võimalik, sest tõtt-öelda ei tunne ma roolis end kuigi mugavalt. Minu vanemate arvates on see ennekuulmatu, kuid nad ei saa mind vägisi autosse suruda. Õnneks koolimajani pole ülemäära pikk maa.

Selleks ajaks, kui vihmasadu tõeliselt algab olen jõudnud koolimaja kõrgetest treppidest üles ning liitun rahvamassiga,et pääseda kooli sisse. Jõudes koridori trügin neist tujutult mööda, et pääseda mõnda vaiksemasse kohta. Seisatan ühe akna all, kus mõne meetri raadiuses pole ühtegi õpilast ning võtan seljast oma tumeda jakki, kohendades järgmisena oma heledat kleiti.

Kui ma pilgu tõstan, näen veidi kaugemal Marissat, kes lehvitab mulle ebalevalt. Vastan talle samaga ning neiu kõnnib minuni, kuid paistab ilmselgelt kõhklev.

„Hei,“ lausub ta tasa ning lükkab oma punase lokkis juuksesalgu kõrva taha.

„Pole ammu näinud,“ sõnan, püüdes kõlada reipalt, kuid loomulikult ei taha see hästi õnnestuda.

Marissa noogutab, kuid ei lausu sõnagi. Ta vaatab selja taha ning ilmselgelt kibeleb ta minema. Ometi seisab ta siiski paigal.

Kergitan küsivalt kulmu ning ootan, et ta midagi ütleks, kuigi tegelikult pole ma sellest kuigi huvitatud.

„Rachel kuulis, et Ryan kolis ära,“ alustab tüdruk ebalevalt ning teeb seejärel mõne sekundilise pausi. „Ta ütles, et keegi...keegi Jake oli naabermajja kolinud,“ jätkab ta veelgi enam kõheldes.

Viin kärmelt pilgu oma kleidilt Marissale ning silmitsen neidu uurivalt. Tema äsjased sõnad on mind huvitama hakanud. Niisiis on naabripoiss juba Racheli võrku langenud. Seda parem mulle. Vähemalt ei tolkne noormees minu akna all, kui tal on võimalus Racheli aias olla.

„Nii?“ pärin küsivalt, kui märkan viimaks, et Marissa mind närviliselt vaatab.

Neiu põrnitseb põrandat ning ma näen, et ta tunneb end ebamugavalt. „Rachel tahtis, et sa korraldaksid tema ja selle Jake'i kohtumise,“ lausub tüdruk viimaks. „Ta teab Jake'i juba ammu ning neil on vaja midagi selgeks rääkida,“ lisab ta kiirelt ning enne, kui ma vastata jõuan on ta eemale kõndinud.

„Pole plaaniski!“ karjun talle järgi ning ei kahtle, et ta kuulis seda.

Mu tuju on veel kehvem, kui viis minutit tagasi ning pahuralt trügin inimesest mööda, astudes paar korda kellegi jala peale ja üritan jõuda aulasse, et kuulda direktori väidetavalt viie minutilist kõnet, mis enam, kui korra on veninud tunni ajaliseks.

Nagu ma juba arvasin, siis selleks ajaks, kui mina sinna kohale jõuan , puuduvad saalis vabad istekohad ning ma olen sunnitud seisma. Toetan end vastu valget seina ning kuulen direktori häälekõminat, saamata ühestki sõnast aru.