Päikesest suudeldud

2. osa

Seisan pimedas oma toa rõdul ja naudin üht viimast selle aasta suveööd. Hingan sõõmu suveõhku ning istun rõdu äärele, lastes jalad rippu. Tunnen õrna roosilõhna ja sulgen silmad. Ryanil oli kombeks mulle roose kinkida, olgugi, et ta võttis neid,enamasti minu aiast. See oli üks neist paljudest asjadest, mida ma tema juures armastasin. Ja armastan siiani, hoolimata sellest, et nüüd on ta kaugel.

Ohates avan viimaks silmad ja heidan pilgu lähedal asuvale majale, mis veel hiljuti kuulus Ryani perekonnale. Majas põlevad kõik tuled, kaasaarvatud toas, mis kuulus Ryanile, seega on uued elanikud juba sisse kolinud. See on nende uus algus.

Kui esimesed vihmapiisad mu paljaid käsivarsi puudutavad, ei reageeri ma sellele koheselt, vaid jõllitan varju, keda näen Ryani...endises toas. Mõte sellest, et keegi on tema toas, keegi, kes pole tema, ärritab mind. Kuid veel rohkem häirib mind see, et noormees on praegu kusagil kaugel ja on arvatavasti mind unustamas.

See on alati nii. Murtakse lubadus, mitte unustada. Ühel hetkel jäävad kohtumised ja telefonikõned harvemaks ja viimaks ei kuule sa inimesest, kes oli palju aastaid sulle oluline, enam midagi. Selle vastu ei saa võidelda, see lihtsalt on nii.

Tõusen püsti alles siis, kui vihmasadu tugevneb ning ma olen läbimärg, kuid see pole asi, millest hetkel hoolida. Lihtsalt ma tunnen end juba jälitajana, kui ma üksisilmi seda tuba jõllitan. Mu vanemad saaksid šoki, kui nad meie uutelt naabritelt kuuleksid, et nende tütar ei käitu nii nagu peaks. Teise maja aknast sisse vaatamine pole eetiline.

Sulgen aegaselt rõdu ukse, heites veel viimase pilgu Ryani endisele toale ning salapärasele varjule, kes on ilmselt toa uus elanik. Parem oleks, kui ma temaga kohtuma ei peaks. Kuid ilmselgelt on see lootusetu soov. Ma ei imesta, kui mu vanemad nad juba homme õhtusöögile kutsuvad. Uutel naabritel peab ju silma peal hoidma, sest nad ei tohi meist edukamad olla. Mu ema ja isa on vähemalt enda arvates, siin ümbruskonnas kõige tähtsamad inimesed ja nad ei elaks seda üle, kui see muutuma peaks.

Viin pilgu oma voodile, mis pole iial varem nii ahvatlevana tundunud ning tunnen korraga väsimust. Päev oli liialt pikk, sisaldades liialt hetki, millele ma mõelda ei soovinud. Kiiruga tõmban seljast oma valge, õhukesest materjalist kleidi ning vahetan selle pehme öösärgi vastu, mis on mulle veidi suur. Poen teki alla ja pigistan silmad kõvasti kinni. Ainus, mida ma praegu tahan on uni. Ja, et ma teeksin õigeid otsuseid.

Kui ma silmad avan, paistab päike mulle nii eredalt silma, et ma sulgen need uuesti. Leban mõnda aega voodis ja mõtlen asjadest, millest ma ei taha mõelda. Peamiselt Ryanist ja sellest, et ma peaksin olema temaga.

„Rose, oled sa ärkvel?“ jõuab korraga minuni mu ema hääl ja hetkeks tekib mul kiusatus, mitte vastata.

„Jah!“ vastan siiski ning aeglaselt ronin voodist välja ja korjan põrandalt eilse kleidi.

„Kas sa uusi naabreid oled näinud?“ tuleb kohe järgmine küsimus. „Nad pidid eile kohal olema, kui sa koju tulid. Ma mõtlesin, et sa äkki nägid neid,“ lausub ema valjult.

Kõnnin endiselt öösärki kandes rõduukseni ning heidan pilgu naabrimajale. „Ei, ma ei näinud kedagi,“ sõnan tüdinult.

Kuulen ema midagi pomisemas ning siis lausub ta: “ Selge. Eks ma lähen hiljem ise ja kutsun nad meile õhtusöögile.“

Pööritan silmi ja kuulen samme oma ukse taga eemalduvat. Kui mu uued naabrid Ryani majas ei elaks, siis ma tunneksin neile kaasa.

Istun pikka aega oma toas, kuni mu kõht korisedes märku annab, et aeg on alla minna. Näljastreik pole päris minu teema.

Jõudes kööki, ei leia ma sealt eest kedagi. Ilmselt ei leia ma tervest majast mitte ühtegi inimest, sest selgub, et kell läheneb juba poole ühele. Arvatavasti on mu isa praegu golfi mängimas ja ema mõne tähtsa inimesega lõunal. Või vastupidi. Mu vanemad on enamasti kodus kella üheksast õhtul, kuni hommikul kümneni. Erandeid on harva.

Mina seevastu veedan ilmselt suve viimased päevad ainult kodus, sest minu põhilise sõpruskonna moodustas Ryan üksi ja mõte omapäi kuhugi minna, ei vaimusta mind. Kui siis ainult järve äärde minek.

Haaran klaaskausist ühe õuna ning seda süües, mõtisklen selle üle, mis minust ilma Ryanita saab. Kahetusega pean endale tunnistama, et peale Ryani pole mul tõepoolest kedagi. Mul on küll mõned minuealised nõod, kellega ma mõnikord suhtlesin, kuid noormeest nad ei asendanud. Lisaks on veel Marissa, kes on ainus mu klassikaaslastest, kes minuga üldse suhtleb, kuid üldjuhul vahetame temaga ainult paar lauset.

Ma pole nende kahe aasta jooksul, mil ma Lakeside erakoolis käinud olen,aru saanud, miks mind keegi ei salli. Ryan, kes selle kooli suve algul lõpetas, pole kunagi mõistnud, miks see mind häirib. Tema arvates ei saagi kõigile meeldida, millega ma nõustuksin, kui kõik peale Marissa mind ei eiraks. Ma saan aru, et ma mõnele ei meeldi, aga peaaegu kõigile...See on asi, mis mind siiani painab.

Ohkan endamisi, lõpetades samal ajal õuna söömise ning viin pilgu aeda, kus päikesekiired tantsisklevad, tuletades mulle meelde, et suvi hakkab lõppema ning ma ei peaks praegu toas istuma. Tõusen aeglaselt püsti ning kõnnin klaasukseni, mis viib verandani. Avan selle veidi kõheldes ning astun välja. Päikese tõttu on veranda tulikuum ja ma astun kärmelt murule.

Mõne hetke pärast kuulen hääli, mis paistavad tulevat meie uute naabrite majast. Need kõlavad ärritunult ning mulle tundub, et kuulen naist ja üht poissi vaidlemas. Ehk ema ja poeg?

Kõheldes liigun aeglaselt naabrite majale lähemale, et paremini kuulda. Ma olen lihtsalt uudishimulik, muud midagi. Üks akendest on avatud, kuid hääled kostuvad maja teiselt poolt. Jään naabrite lillepeenra ees seisma, söandama lähemale minna ning kuulatan.

„Sa lubasid mulle, et siia kolides, lõpetad selle,“ kostub minuni naise ärritunud hääl. „Ja mida ma täna hommikul avastan?“

„Vabandust,“ lausub keegi ükskõikselt. „Nii kähku ma muutuda, ei suuda.“

Järgmisel hetkel kuulen klirinat ja oletan, et midagi kukkus maha või tehti seda sihilikult. Hääli ma enam ei kuule ning astun sammu lähedale, arvates, et nüüd räägitakse vaiksemalt.

Ent ootamatult näen ma nurga tagant kedagi välja tulemas. Ma ei mõtle sekunditki ning keeran järsult ringi ja jooksen oma maja suunas. Tõenäosus, et keegi mind ei näinud on null.

Hingeldades koperdan köögiuksest, mille ma lahti jätsin, sisse ning vajun toolile. Ma pole harjunud jooksma. Olen vaevalt mõne sekundi jõudnud toibuda, kui käib uksekell.

Võpatan ning mul on kuri kahtlus, kes ukse taga olla võib. Korraks võitlen sooviga, ust mitte avada, kuid järgmisel hetkel jõuab mulle kohale, kui hale see on. Ma kuulan naabrite vestlus pealt, seejärel jooksen minema ning kardan nüüd neile ust avada. Ega nad sarimõrvarid pole, keda ma pelgama peaksin. Samas see pole tõestatud ka...

Endiselt veidi kõhklevalt, kõnnin ma välisukseni ning ootan mõne sekundi, enne kui selle avan. Hetke pärast jahmun, sest ukse taga pole kedagi. Tõenäoliselt nad tüdinesid minu ootamisest. Kõnnin mõtlikult üles oma tuppa ning suunud rõdule ja silmitsen ettevaatlikult tuba, mis kuulus Ryanile. Ilma mingi kahtluseta on seal praegu keegi. Keegi, kes vaatab mulle praegu otsa. Kergelt ehmudes, löön pilgu maha ning astun tuppa ja sulgen rõduukse, vältides sinna poole enam vaatamist.

Mul on tunne, et ma ei saa enam öösiti rahulikult oma rõdul istuda.