Päikesest suudeldud

Päikesest suudeldud ( Eesti keeles)

Millegipärast on nii, et kui mul on kaks valikut, siis mina valin alati vale. Loomulikult kahetsen ma seda, kuid otsus on juba tehtud ja aega tagasi kerida ei saa. Nii ka seekord. Mul oli valida, kas minna või jääda ning ma otsustasin teise variandi kasuks. Samal ajal teadsin ma koguaeg, et esimene varinat on õige, kuid siiski valisin vale. Ilmselt on see mul loomuses.

Istun järve ääres kivil, silmad jälgimas loojuvat päikest ja tuul sasib mu pikki helepruune juukseid. Mu paljaid käsivarsi katab kananahk ja mu varbad järvevees on tuimaks muutumas, kuid ma ei hooli sellest. Isegi, kui sajaks paduvihma, istuksin ma ikka siin ja vaataksin päikeseloojangut. Ma ei taha siit ära minna. Ma ei taha kõndida mööda teed koju, kus ma tuhandeid kordi naernud olen, teades, et tänasest on kõik teistmoodi. Ma ei taha enam midagi, isegi mitte teda, kelle pärast ma praegu siin olen. Vähemalt mitte veel. Jah, ma olen haletsusväärne, aga ükskord elus võisin ma õnnetu olla.

Aga ma ei nuta, seda ma pole juba aastaid teinud. Kardan, et ma ei oskagi seda. Mu vanemad on mulle juba väiksest peale õpetanud, et pisarate valamisest pole kasu ja ma olen seda järginud. Kõige tähtsam on see, mida ma oma sees tunnen. See on valu ja kahetsus. Nutmine ei kaota neid ära.

Mu pilk püsib endiselt päikeseloojangul, mis on peagi kustumas. Temaga koos lõpeb mu üks elupeatükk ja päikesetõusul algab järgmine. Loodetavasti on see sama fantastiline, kui eelmine, ainult ilusa lõpuga. Praegune on lõppemas valusalt, kuid vaatamata sellele oli see imeline. Neli pikka aastat on mõnekümne sekundi pärast, jäämas selja taha. Ees on ootamatas uus päikesetõus ja õnn.

Nii ongi kõik. Päike on loojunud ja nüüd on see minevik. Ometi ei tõuse ma püsti ega kõnni minema. Ma tahan istuda veel veidi suveõhtus, enne kui lähen ja vastan küsimusele, kuidas mul läheb. Ma pole harjunud valetama, jälle üks asi, mida ma varem teinud pole ja seega ei saa ma veel koju minna, sest tõde kuuldes, nad ei rõõmusta. Tõde seisneb selles, et mul ei lähe kuidagi. Seda kuuldes hakkaksid mu vanemad ja teised minu ümber sebima ja ma ei kannataks seda praegu välja. See on nende jaoks harjumatu olukord, et nende armastatud tütrel ei lähe hästi. Ka minu jaoks on see uudne, aga tundeid sundida ei saa.

Viimaks, kui ma lakkamatult külmast värisen, tõusen ma püsti ja astun ettevaatlikult kivilt maapinnale. Mu valge kleit ning helepruunid juuksed lehvivad tuules, kui panen jalga kingad ja heidan järvele viimase pilgu. Ma vaatan seda viimast korda nii, homsest alates on see minu jaoks teistsugune. Vähemalt seda ma ise usun. Pärast tema lahkumist, ei saaks see olla enam sama.

Ohkan vaikselt ning kõnnin aeglaselt järvest kaugemale. Kuulen ikka veel selja taga vee tasast loksumist ja mulle meenub, kuidas me Ryaniga, kuulasime tihti öösiti seda. Me mõlemad leidsime, et öösel on parematki teha, kui magada ja nii hiilisime me välja ja tulime sageli siia. Kui mu vanemad sellest esimest korda kuulsid, olid nad minus pettunud, kuid Ryan selgitas neile asja kenasti ära ning nad mõistsid seda. Kummalisel kombel on Ryan nende ainus nõrkus. Ainult temaga võisin ma öösiti väljas käia või käia kaks nädalat kestval autotuuril. Ja ta pole isegi nende poeg. Ta oli kõigest meie naaber ja tõsi küll, mina ja tema suhtlesime lapsest saadik, kuid sellegipoolest on ta vastassoost inimene ning tavaliselt püüavad minu vanemad iga hinna eest hoida neid minust eemal. Ent Ryanit minu vanemad usaldavad ja mina tegin seda samuti. Võiksin temaga maailma lõppu minna, kuid...temaga teise osariiki kolimisest ma loobusin. Hämmastaval kombel oleksid minu vanemad sellega nõus olnud, kuid mina olin see, kes tegi vale valiku, kannatades nüüd selle pärast. Mu ema ja isa jaoks on see juba minevik ja nemad tahaksid, et kõik nende ümber oleksid õnnelikud. Isegi, kui nad seda ainult väljaspoolt on. See, mida keegi südames tunneb, neid enam ei huvita.

Hoolimata sellest, et kõndisin äärmiselt aeglaselt, seisin liigagi ruttu oma kodu ees. Suur valge maja, mille iga toa aknast paistab valgust. Isegi minu toas. Minu vanematel on mingi mulle arusaamatuks jääv probleem sellega. Nad ei saa rahulikult kodus olla, kui igas toas ei põle tuli. See on vist pimeduse kartmise üks hullemaid vorme.

Paari kiire sammuga olen ma mõne astme võrra kõrgemal maapinnast ning seisatan oma koduukse taga. Käsi ukselingil, kuulatan majast tulevaid hääli ja kõhklen. Ma juba kuulen vaimusilmas ema küsimas, kuidas mul läheb ning samal ajal tema pettunud ilmet, kui ma räägin tõtt ja tema rõõmust nägu, kui ma valetan. Rääkida tõtt või valetada-selles on küsimus.

Avan vaikselt ukse, lootes salamisi tabada hetke, kui vanemad on ametis muu asjaga, kui ootamas nende tütre koju tulekut, kuid nagu ma arvasin, õnn pole praegu minu poolel.

„Rose, kullake, kuidas sul läheb?" küsib mu ema, seistes elutoa uksel ning tema nägu paistab esmapilgul murelik. „Te olite Ryaniga väga lähedased ja see on sulle raske, aga ära muretse, küll te käite üksteisel külas ja suhtlete endiselt edasi," lausub ta kiirelt, vaevumata mulle korralikult otsa vaatama.

Tõde või vale. Rõõm või pettumus. Kaks valikut ja endiselt ei suuda ma õiget valida.

„Kõik on hästi," sõnan rutakalt. „Ma lähen nüüd magama," lisan, kuid ema seda enam ei kuula. Põhilise kuulis ta ära ja muu pole talle oluline.

Nüüd olen ma valetamise selgeks saanud ja järgmine samm on õppida õigete valikute tegemine. Mul on tunne, et see on tunduvalt keerulisem.