Päikesest suudeldud

28. osa

Eleanor lahkub pärast oma lausutud sõnu, jättes maha rusutud vaikuse, kangestunud Nate'i ja üllatunud ning kohkunud minu. Piidlen noormeest ettevaatlikult, kui ta seal seisab, kuid ei lausu sõnagi. Ainult ootan.

Ma ei tea, kui palju aega on möödunud, kui ta lõpuks pilgu minu poole heidab. „Rosie,"lausub ta karedal häälel ja ta nägu on täiesti ilmetu," et sa teaksid, ma ei kahetse."

Kui ma vaid mõistaks, mida ta sellega täpselt öelda tahab. Ent ma ei mõista,kuid kardan lausuda midagi valesti.

„Ma tean," ütlen seepärast ainult ning vaatan talle ettevaatlikult otsa, kuid tema meresinised silmad pöörduvad kõrvale ja vaatavad minust mööda.

Taas saabub vaikus,mida ma ei söanda katkestada. Ma tean, et lõpuks peab midagi juhtuma, aga ma ei taha olla selle põhjustaja. Ma ei taha, et Nate vaataks mind samamoodi nagu ta seda alguses tegi. Ma tahan, et ta vaataks mind nii nagu hetk enne Eleanori saabumist. Kui piisavalt midagi tahta, siis pidi see ju täide minema. Või on see lihtsalt üks sõnakõlks?

„Ma vihkan teda,"ehmatab mind korraga noormehe hääl, mis kõlab raevunult, kuid ta ise on jätkuvalt liikumatu. „Vahel ma soovin, et ma oleksin saanud elada täiesti tavalist elu ja saaksin ise otsustada, aga selline on mu saatus," lisab ta kibedalt ning seejärel vaatab ta viimaks mulle otsa. „Rosie, nüüd on ka minu viissada päeva alanud."

Tema sõnad jahmatavad mind, kuigi Elanori kuulates, olin ma midagi sellist aimanud. Asi millest ma aru ei saanud, oli see, kuidas sai ta otsustada palju kellelgi neid päevi oli.

Vaatasin talle otsa ning ma tean, et ta nägi seda küsimust mu silmist. Ma ei julgenudseda valjuhäälselt pärida.

„Eleanor on nagu Saatuse jumalanna. Tema ja veel mõned tähtsad isikud panevad paika meie Saatused. Nad jälgivad meie käitumist ja otsustavad, millal meoleme piiri ületanud ja millal on meil aeg minna," annab Nate selgituse, mis tundub mulle uskumatu.

„Miks?" pärinpominal.

Noormehe huulile ilmub kibe naeratus. „Me oleme Väljavalitud nagu ma sulle ükskord juba mainisin. Eleanor valib meid välja ja otsustab meie teekonna.Põhimõtteliselt oleme nagu malemängu nupud. Me ei saa ise praktiliselt midagi otsustada, vähemalt siis kui meil ei õnnestu tema jaoks heasse kirja saada."

Mu jahmatus suureneb, kuid samas tunnen, kuidas mul hakkab Nate'ist tohutult kahju. Samuti ka Jake'ist. Ma ei suuda sellist elu ette kujutada.

„Oh," pääseb mu suust häälitsus, millega ma üritan näidata oma kaastunnet.„See kõlab...kohutavalt."

„Tõsi," märgib Nate ning tema huulil on jätkuvalt see muie," aga alguses ma nii arvanud."

Hammustan mõtlikult huulde ja püüan end tagasi hoida, et mitte öelda midagi ebaviisakat Eleanori kohta. „Miks...miks ta seda teeb?" uurin kõhklevalt.

Saan vastuseks õlakehituse. „Sellest pole ta kunagi armastanud rääkida,"kostab ta ebamääraselt. „Ta ainult väidab, et usub meiesse ja etme oleme erilised," lisab ta ning tema hääl on muutunud põlglikuks.

Avan juba suu, et seda kommenteerida, kui uks taaskord avaneb ja ehmatab mind. Seekord pole seal Eleanor, vaid Jake, kes kortsutab süngel ilmel kulmu ningnäib olevat meie juttu kuulnud.

„Eleanor tahab meid päästa," sõnab ta jõuliselt ning kostitab Nate'i jäise pilguga.

Miski tema lauses näib Nate'ile nalja tegevat ning tema suu väändub irveks. „Sind,kui tema lemmikut on kõiges temaga seonduvas lihtne veenda."

Jake raputab aeglaselt pead. „Ma ei tahtnud tema lemmik olla," ütleb ta vaikselt ning pühib parema käega lund oma juustest. „Sa tead,kuidas ma teda...Madilda tõttu ei sallinud," lisab ta ning tema hääl on veelgi tasasem kui eelmise lause ajal.

Madilda nime kuuldesNate'i irve kaob ja asendub vihaga. „Aga ometi näib, et sa oled otsustanud talle andestada. Pärast kõike...teed sa ikkagi seda..."

Jake'i ilme muutub raevunuks ning ma taganen automaatselt paar sammu. „Mul polevalikut," sisistab noormees. „Mul ei ole mingit mõtet talle enam vastu astuda. See kõik saab varsti niikuinii läbi."

Õigus, tal on neid päevi jäänud järgi tunduvalt vähem kui Nate'il.

„Jah," nõustub Nate minu suureks üllatuseks temaga ning vaikib mõne hetke nagu mõtleks millegi üle järgi," see saab läbi meie jaoks, aga mitte teiste jaoks. Ma olen kindel, et tuleb veel neid, kes teevad samu vigu, mis meiegi."

Raevukus Jake'i pilgus asendub aeglaselt üllatusega ning ta vahepeal rusikas olnud käed, vabanevad pealtnäha pingest. „Meie ei saa midagi muuta,"ütleb ta vaikselt ning hetkeks peatub ta pilk minul ning ma võpatan.

„Kui me tahaksime,siis saaksime," kostab Nate ning tema häälde on tekkinud otsustavus, mis tekitab minus veidraid tundeid.

„Nate..."alustan ebalevalt, kuid ta ei pööra mulle tähelepanu, vaid keskendub oma vennale.

„Lootusetu,"pomiseb Jake ja uuesti liigub ta pilk hetkeks mulle. „See on lootusetu," kordab ta uuesti.

Nate'i õlad tõmbuvad pingesse ning ta raputab aeglaselt pead. „Võib-olla,"toob ta kuuldavale," kuid meil on võimalus üritada seda teha."

Nüüd on Jake'i kord pead raputada. „Me peame oma Saatusega leppima," ütleb ta ning tema hääl kõlab nagu ta oleks millegi suhtes alla andnud.

Ja loomulikult ei saa mina millestki aru, aga taipan, et see on vale hetk küsimiseks.Praegu on parem vait olla ja oodata.

„Mina ei kavatsegi seda teha," kostab Nate jõuliselt, mille peale Jake'i nägu muutub silmnähtavalt kahvatuks.

„Mida...mida sa teha kavatsed?" küsib ta närviliselt.

Nate ei vasta talle,vaid vaatab viimaks minu poole. „Rosie, ma arvan, et sul on aeg koju minna," lausub ta ning hääl on muutunud käskivaks.

Ma võiksin talle vastu vaielda, ent seekord ei tee ma seda. Temast sõnatult möödudes,puudutan hetkeks ta pinges õlga, naeratan ebalevalt Jake'ile ja astun uksest välja.

Kui ma mantlit hooletult kinni nööpides, värske õhu kätte astun, jään majatrepile seisma. Ma ei tea, kui kaua aega ma Nate'iga koos olin,aga tundub nagu oleks terve igavik möödas sellest hetkest, kui noormees mind ehmatas. Jõuluõhtu on kahtlemata ammu möödas.

Heidan viimase pilgu maja akendele, mis on pimedad, sest Nate'i tuba asub teisel pool ning asun aeglaselt kodu poole kõndima. Lumi krudiseb mu jalge all, kui mõtlen asjadele, mida ma täna kuulsin. Madilda oli teenija ja Nate armus temasse esimesena. Siis Jake ja temal õnnestus tüdruku süda endale võita ja vist ka murda. Ja Nate'i viissada päeva algas.

Mu kodu akendest ei kuma valgust ning mõistan, et vanemad on mind ootamata magama läinud. Loomulikult ei muretse nad minu pärast, sest teavad, et ma teen õigeid otsuseid. Alati.

Avan vaikselt ukse ja mõne minuti pärast kiirustan üles oma tuppa. Kui ma aknast välja vaatan, on Nate'i aken pime ja ma ei näe ühtegi varju.

Järgmised päevadvõi isegi nädalad mööduvad ilmad mingite sündmusteta. Tähendab mu vanemate jaoks toimus sündmusi küll ja küll ning mina olinsunnitud nii mõnelgi neist osalema, aga need ei olnud minu jaoks olulised.

Nate'ilt ei tulnud ühtki teadet, kuigi ma vaatasin iga päev tema akna poole ja ootasin. Seni tulemusteta. Aga ma tean, et lõpuks ilmub ta uuesti välja. Mul tuleb vaid oodata.

Nii oodates mööduski mu vaheaeg ning uue aasta esimesel koolihommikul ma lausa ootangi, et saaksin sinna minna. Ma tahan midagi muud teha, mitte ainult oodata.

Ent kui ma ukse avan, et kodust välja astuda, jään kohkunult seisma. Minu vastas seisab üks naine ja mu kõhutunne ütleb kohe, kes ta on. Linda.Minu ema.