Päikesest suudeldud

3. osa

„Need Reynoldsid on nii ebaviisakad,“ on esimene lause, mida ma õhtusöögilauas kuulen.

Tõstan pilgu oma salatilt ja vaatan emale küsivalt otsa. „Reynoldsid?“ pärin uudishimulikult ning võtan lonksu apelsinimahla.

Ema naeratab jäiselt. „Meie uued naabrid,“ lausub ta kulmu kortsutades ja vaatab siis isale otsa. „Ma kutsusin nad õhtusöögile, aga nemad keeldusid ega toonud ühtegi põhjendust,“ selgitab ta pahaselt.

Isa mühatab. „Eks nad peavad ennast teistest paremaks,“ lausub ta külmalt. „Sellistega ei tasu tegemist teha.“

Ema noogutab nõusolevalt ning ülejäänud õhtusöögi aja, valitseb lauas vaikus. Need kuus lauset, mis me täna vahetasime on tavalisest rohkem. Üldjuhul piirdume me kolme lausega.

Pealtnäha paistame me väga ideaalne perekond. Me ei tülitse iial ega ärritu pisiasjade peale. Ent see on väline külg. Tõde on see, et meie omavaheline suhtlus on peaaegu olematu. Me oleksime justkui kolm võõrast, mitte ema, isa ja nende tütar. Ma tean, et mu vanemad hoolivad minust, aga väga sageli ei näita nad seda välja ja ma olen sellega paratamatult harjunud.

Veidi hiljem oma tuppa minnes, mõtisklen selle üle, kas peaksin minema rõdule ja riskima sellega, et keegi võib mind Ryani endisest toast vaadata. Ma olin harjunud sellega, et Ryan seda tegi, aga keegi võõras...Mõte sellest, tekitab minus tahtmatult külmavärinaid.

Seisatan rõdukse taga ja piilun ettevaatlikult toa poole, kus ma hiljuti salapärast varju kohtasin. Tuba on pime ja midagi kahtlast mulle silma ei hakka, kuid mu kõhus on veider tunne ning see pole kindlasti sellest, et salat, mida ma äsja sõin oli veidi kummalise maitsega. See on midagi teistsugust.

Viimaks ma lihtsalt eiran seda tunnet ning avan rõduukse, mis kääksatab ootamatult valjult. See küll head ei tähenda.

Astun kõheldes rõdule ja silmitsen hoolikalt vastasmaja akent. Kõik on nagu hetk tagasi. Ei midagi ebatavalist. Ent ometi ütleb mu kõhutunne, et midagi on valesti.

Toetan end rõdupiirde vastu ja ohkan vaikselt. Tõenäoliselt on see kõik minu ettekujutuse vili. Ryani sõnul on mul väga hea fantaasia. Ma ei eitagi seda.

Ent ometi kuulen ma järgmisel hetkel kedagi või midagi põõsastes sahistamas ja mul on tunne, et tuul see olla ei saa. Või siiski? Viin pilgu alla põõsastele ning veider sahin jätkub. Mulle tundub, et näen üht kogu, kuid kuna on pime, võin ma seda lihtsalt ettekujutada. Kuid see sahin on tõesti olemas.

Võitlen sooviga tuppa joosta ja siia enam mitte kunagi tulla, kuid tardun paigale ja jõllitan seda põõsast. Järgmisel hetkel kerkib põõsast välja tume kogu ja ma karjatan.

„Rahune maha,“ kuulen kedagi lausumas ning hingan kergendatult.

See on inimene. Otseloomulikult. Loomad ja muud elukad, ei pääse siia nii kergesti. Ent siis jõuab minuni mõte, mis mind hirmutab.

„Kas sa oled murdvaras?“ pärin närviliselt.

Kuulen teda naerma puhkemas. „Mis sa siis teed, kui ma olengi?“ küsib ta, kuid ta hääl ei kõla eriti ähvardavalt.

Raputan pead. „Ei, sa ei ole seda,“ nendin ning üritan teda paremini uurida.

Ainus, mida ma näen on see, et ta kannab tumedaid riideid ja tõenäoliselt on tal ka sama tooni juuksed. Ja ilmsegelt on ta meessoost. Kuid see on ka kõik. On liiga pime, et midagi täpsemat näha.

„Sul on õigus,“ lausub ta. „Ma tulin lihtsalt uute naabritega tutvuma,“ lisab ta ning ta hääl kõlab pilkavalt.

Kortsutan kulmu ja mulle jõuab kohale, et see oli ilmselt tema, kes mind enne nägi ja kelle eest ma ära jooksin. Ja nüüd teeb ta mulle tagasi...

„Palun vabandust, ma ei tahtnud teie perekonna järgi luurata. See lihtsalt juhtus kogemata,“ ütlen ühe hingetõmbega.

Ta turtsatab. „Kogemata tulid meie maja juurde, seisatasid nurga taga ja tegelikult sa ei tahtnud ära joosta, kui sa mind nägid. See lihtsalt juhtus,“ sõnab ta ning tema hääletoon ei meeldi mulle. „Kas ma sain õigesti aru?“

Ohkan sügavalt. „Ma palun uuesti vabandust,“ pomisen vaikselt ja kahtlen, kas ta seda üldse kuulis.

Kuulen teda mühatamas. „Õnneks on mul väga hea kõrva kuulmine,“ nendib ta ning tajun ta hääles lõbusust. „Sul vedas, et keegi peale minu sind ei näinud,“ lisab ta järgmisena ning ta hääl on jälle tõsine.

„Miks?“ küsin ja kahetsen hetk hiljem oma küsimust.

„Sest teised poleks sellesse nii leebelt suhtunud,“ sõnab ta jäiselt.

Kergitan tahtmatult kulmu. „Selle asemel, et siia põõsasse ronida nagu sina tegid, oleksid nad minu tuppa tulnud ja voodi alla pugenud?“ pärin sarkastiliselt.

„Ma ei roninud sinna põõsasse vabatahtlikult. Mu telefon kukkus sinna,“ vaidleb ta mulle vastu.

Pööritan silmi. „Ja kui see juhtunud poleks, siis kas sa oleksid mu rõdule roninud?“ pärin.

Ta vaikib mõned sekundid. „Hea küll,“ alustab ta viimaks. „Asi polnud päris nii nagu ma äsja rääkisin, aga ma ei hakka seda täpsustama ka,“ pomiseb ta vaevukuuldavalt.

„Kahju,“ nendin pead vangutades. „Kas su vanemad pahandaksid, kui ma neile sellest teada annaksin?“ pärin irooniliselt.

„Kindlasti mitte,“ kõlab vastus. „Nad ei laseks sind majjagi, et sa sellest rääkida saaksid,“ lausub ta külmalt.

„Eks ma võin akent kasutada,“ vastan.

„Ka see ei läheks läbi,“ sõnab ta kiiresti. „Kui sa just minu toa akent ei kasuta,“ lisab ta ning mul on tunne, et ta üritab naeru maha suruda.

„Milline on sinu..?“ hakkan küsima, kuid jään järsult vait.

Ryani endine tuba...See oli tema, kes mind eile sealt vaatas. Tema oli salapärane vari.

„Sa said vist juba isegi aru,“ lausub ta. „See on see, mis on sinu toa vastas.“

Väldin tema poole vaatamist ja luban endale, et ma ei vaata enam kunagi sinna tuppa. Ent sisimas ma tean, et see lubadus on varsti murtud.

„Ma märkasin, et eile õhtul vaatasid sa minu tuppa eriti aktiivselt,“ sõnab ta pilkavalt, enne kui saan midagi vahele öelda. „Ja ära sa isegi mõtlegi öelda, et see oli kogemata,“ ennetab ta minu vastust, mis mul juba huulil on.

Selle asemel ma vaikin ja soovin, et ta juba ära läheks. Uued naabrid, või vähemalt üks nendest on tõeliselt ebaviisakas justnagu mu ema ütleski.

„Tegelikult sa võid seda muidugi teha,“ jätkab ta oma monoloogi. „Ma usun, et sa oled väga armas jälitaja,“ lisab ta naerdes.

„Ma pole jälitaja,“ pahvatan pahaselt.

„Ma ei tea su nime, seega kutsun sind nii,“ vastab ta kohe.

„Rose,“ pomisen ärritunult.

Kuulen teda jälle naermas. „Mina olen Jake,“ sõnab ta valjult. „Meeldiv tutvuda, Rose.“

„Mitte eriti,“ porisen ikka veel pahane olles.

„Kahju,“ nendib Jake, kuid ta hääletoon on endiselt rõõmus. „Jätan su nüüd rahule. Eks me hiljem läbi akende suhtleme,“ lisab ta lõbusalt ning näen, kuidas ta tagasi enda maja suunas liigub.

Ärritunult astun rõdult oma tuppa ja virutan ukse kõvasti kinni. Istun voodile ja jõllitan Jake'i asemel pahaselt seina.

Kas ta ütles mulle, et ma olen jälitaja? Kuidas ta julges? Mul ükskõik, et ma veidi aega tagasi enda kohta sama ütlesin. Temal pole see lubatud.

Järgmisel hetkel tõusen oma voodilt järsult püsti ja vaatan läbi ukse Jake'i tuppa. Noormees on juba sinna jõudnud ning mind nähes ta lehvitab ja pilgutab mulle silma.

Sekund hiljem olen tema vaateväljast kadunud ning valin telefonist Ryani numbri, et teatada talle, kui ebameeldivad uued naabrid on.

Võib-olla peaksin oma vanematelt paluma, et ma saaksin toa ära vahetada.