Päikesest suudeldud

29. osa

Ta seisab trepilävel, pilk minu silmades kinni ega lausu sõnagi. Ainult vaatab mind ainiti ja mina teda. Ma usun, et ta näeb minus ennast, kui ta oli minu vanune. Me oleme kahtlematult sarnased. Naise heledad juuksed on täpselt sama tooni, mis minu omadki, langedes lahtiselt tema heleda mantliga kaetud õlgadele. Silmad on vesihallid nagu mul ja piidlevad mind uudishimulikult ja ta vaikib ikka veel.

Järsku taipan, et välisuks on ikka veel avatud. Pööran naiselt pilgu, et uks sulgeda ja lukku panna ning kui olen lõpetanud, ei ole ta paigast nihkunud ning võiks arvata, et ta pole vahepeal isegi silmi pilgutanud.

„Rose..." ütleb ta lõpuks ning teda on vaevu kuulda.

Teadmata, mida peaksin vastama, ma lihtsalt noogutan ja ootan, et ta jätkaks.

„Ma arvan, et ma ei pea end tutvustama," ütleb naine vaevu huuli paotades ning ma noogutan uuesti. „Sa näed välja täpselt nagu mina kaheksateist aastat tagasi," lisab ta ning tema pilk libiseb mu silmadelt alla poole.

Mind jahmatab mõte, et see tähendab, et ta oli minu sündides nii noor nagu mina praegu. Ma ei suuda kujutleda, et ma võiksin kaheksateistkümneselt olla ema. Samas Linda seda polnudki...

„Ma..." alustan kõhklevalt, sest tunnen, et peaksin nüüd midagi ütlema, ent ma ei oska ja jään vait.

Lumi langeb keereldes tema helepruunidele juustele ja naise pilk kohtub uuesti minu omaga. „Ma pidin kaua aega julgust koguma, enne kui julgesin siia tulla," sõnab ta ja tema häälest paistab kõlavat kahetsus.

„Aga sa oled mul ju silma peal hoidnud," ütlen samal hetkel, kui mulle meenub see album, mida ma ikka veel pole lähemalt uurinud.

Hetkeks vilksatab naise silmis üllatus, kuid see hajub peagi, asendudes nukrusega. „Kuigi me leppisime Oliviaga ja Jonathaniga kokku, et hoian sinust eemale, siis täielikult ei suutnud ma seda teha," selgitab ta.

Mulle meenub, kuidas mu ema...kasuema väitis, et nad pärast minu ukse taha jätmist, ei kuulnud nad Lindast enam midagi. Aga ma ei ole vihane, et ta nii väitis. Omal moel püüdis ta mind ilmselt kaitsta.

„Ma saan sinust aru," lausun ning millegipärast mu hääl väriseb veidi.

Tema pilk muutub uuesti üllatunuks. „Ma..ma arvasin, et sa vihkad mind ja sellepärast ei söandanud ma varem sulle läheneda," toob ta jahmunult kuuldavale ning libistab oma kinnastatud käe mantlitaskusse.

„Ausalt öeldes, ei tekita sa minus erilisi tundeid," otsustan olla siiras ning kuigi tol õhtul, kui Lindast teada sain, oli mul valus, siis lõpuks ei muuda see midagi.

Naine noogutab aeglaselt ja tema pilk libiseb lumistele trepiastmetele. „Ma mõistan sind," ütleb ta vaikselt ning jääb hetkeks kõhklema nagu tahaks veel midagi öelda. „Aga kui sul midagi selle vastu pole, siis ma tahaksin sinuga millalgi pikemalt rääkida," sõnab ta pärast pausi ebalevalt.

Silmitsen naist, kes on mu bioloogiline ema ja tunnen mingit seletamatut kurbust. Kas mu elu oleks halvem, kui ta poleks mind ära andnud? Võib-olla oleks ta suutnud mulle pakkuda armastust, millest siiani puudu olen tundnud. Seda ei saa ma kunagi teada. See oli tema valik ja ma ei tea, kas see oli õige või vale.

„Jah," annan oma nõusoleku, sest ma tahan kuulda, mida tal öelda on.

Naise huulile ilmub naeratus, mis paneb mind jälle mõtlema sellele, et ta oli nii noor, kui mina sündisin. Ja pidi tegema keerulise valiku. Ma ei tea, mida mina sellises olukorras teinud oleksin.

Linda lahkub pärast seda, kui on andnud mulle oma telefoninumbri. Ta lahkub lubadusega, mille ma talle andsin. Et ma helistaksin talle ühel päeval, kui olen valmis teda kuulama.