Päikesest suudeldud

14. osa

„Kurat, kas sulle tõesti paremat varianti ei tulnud pähe?“ kuulen toibudes kedagi valjusti pahandamas.

See nüüd küll meeldiv äratus polnud.

„Mis sellel siis viga on?“ tahab keegi ärritunult vastust teada. „Temaga on kõik korras ju.“

Arutlen endamisi, kas peaksin silmad avama ning vestlusesse sekkuma, kuid otsustan siiski veidi oodata, kuni mõlemad maha rahunevad.

„Seda sa pole kindlaks teinud,“ nähvab esimene hääl ja ma mõistan suure hilinemisega, kes need kaks on.

„Ma pole rumal,“ vastab isik, keda ma Nate'iks pean. „Rosie'iga on kõik suurepärases korras.“

Tema viimases väites pole ma täielikult veendunud, sest mu pea valutab üsna korralikult. Seega „suurepärase“ võime siiski välistada.

„Ma ei kasutaks sõna „suurepärane“,“ lausub Jake minu suureks hea meeleks. „Kui see oleks nii, siis miks ta juba silmi ei ava?“

Vastus on lihtne, kui kas või üks neist on piisavalt tark.

Nate mühatab selle peale. „Ootab sobivat hetke,“ kostab ta vastuseks ning tema häälest on kuulda irooniat. „Tõenäoliselt loodab ta, et kuuleb midagi huvitavat, kui teeskleb, et on ikka veel teadvuseta,“ lisab ta ning ma neelatan tahtmatult selle peale.

Kas see tüüp loeb mu mõtteid või midagi?

„Kõlab küll Rose'i moodi,“ lausub Jake minu pahameeleks.

„Kuidas palun?“ pahvatan eneselegi ootamatult ja avan hoobilt silmad.

Esimesena näen Nate'i teadvat muiet. „Ma ju ütlesin sulle,“ lausub ta Jake'ile, kuid ei pööra pilku minult.

Pööritan silmi ning pööran tähelepanu ümbrusele ning märkan, et midagi pole alles sellest ajast, mil Ryan oma perega siin elas. Ma laman punasest nahast diivanil ning Jake on minust meetri võrra paremal ning kortsutab kulmu. Ryani ajal oli selle sama koha peal tohutu suur must tugitool, mis oli mul lemmik.

„Kas kõik on korras?“ kuulen teda küsimas, kui uurin parajasti kaugemal asuvat kõrget riiulit, mis on raamatuid täis.

Noogutan, pööramata talle tähelepanu ning silmitsen nüüd klaasist lauda, millel Nate hooletult istub. Kui meie pilgud kohtuvad, vaatan kiiresti mujale ning koondan kogu tähelepanu vaibale, millel paistab olevat erakordselt kena muster.

„Niisiis,“ alustab Nate, kui ma vaipa põrnitsen ning kaalun mõttes, kas minu tuppa sobiks ka selline,“ tere tulemast meie koju.“

Tõusen nii kiiresti diivanilt püsti, et mu pea hakkab korraks ringi käima ning Jake surub mu tagasi istuma.

„Sul polnud vaja teda ehmatada,“ lausub noormees süüdistavalt ning vaatab Nate'ile otsa, kes vangutab pead.

Nate jõllitab mind ning ma olen sunnitud uuesti vaipa vaatama. „Ma lihtsalt mõtlesin, et Rosie tahab teada, kus ta viibib,“ õigustab ta ennast ja ma tunnen, et ta pole oma pilku minult ära pööranud.

„Kõik on korras,“ pomisen ebalevalt ja üritan uuesti püsti tulla, tehes seda seekord aeglasemalt.

„Hämmastav,“ nohiseb Nate ning kui ma talle otsa vaatan, pööritab ta silmi.

Pööran pilgu aknale, mis on avatud ning naudin hetkeks väljast tulevat värsket õhku ja püüan mõelda, kuidas ma edasi peaksin käituma.

Astun sammu aknale lähemale ning pöördun kõhklevalt Jake'i poole:“ Miks ma siin olen?“