Päikesest suudeldud

12. osa

Ma toetan pea Ryani õlale ning hetkeks on mul tunne, et kõik on täpselt nii nagu varem. Mina ja Ryan oleme koos ning ma pole Jake'i varjugi näinud, rääkimata tema „venna“ omast. Järgmisel hetkel silitab noormees mu juukseid ja minu unistus puruneb.

„Rose, mis on?“ pärib ta vaikselt.

Küsimust kuuldes peidan oma näo tema juustesse ja sulgen silmad. Ma ei vasta talle, sest ta teab, et midagi on valesti. Muidu oleks ta küsimuse teistmoodi sõnastanud.

Ta põimib käed mulle tihedamini ümber ja hoiab mind enda vastas. Jälle tekib mul tunne nagu ta poleks ära olnudki. Ometi on see vale.

Ma ei tea, kui kaua me nii seisame, aga viimaks on tema see, kes kõik katkestab ning minust lahti laseb. Hetkeks ma vihkan teda. Ainult murdosa sekundiks ja järgmisel hetkel olen selle unustanud.

„Rose,“ lausub ta pehmelt ning ma endiselt armastan seda, kuidas ta mu nime ütleb,“ sa ju rääkiksid mulle, kui miski sind vaevaks?“

Mu huulile kerkiv naeratus kustub järsult. „Muidugi,“ sõnan ma valjult ja ihkan meeleheitlikult teemat vahetada. „Kuidas sul läheb?“ küsin temalt ja ootan siiralt tema vastust.

Ryani sinised silmad piidlevad mind kahtlustavalt, kuid ta vastab hea meelega.

Ma kuulan teda alguses süvenenult, kuid mõne aja pärast hakkab mu tähelepanu hajuma ning ma tunnen end selle pärast halvasti. Varem võisin ma tundide kaupa teda kuulata, aga nüüd on kümme minutit möödunud ja ma ei taha, et ta enam jätkaks. Kuidas võib lühikese ajaga nii palju muutuda?

„Ja loomulikult ma igatsesin sind,“ lõpetab noormees oma monoloogi ning vaatab mulle uurivalt otsa. „Rose, midagi on sinu juures valesti,“ ütleb ta otsekoheselt.

Ma kehitan õlgu. „Sulle lihtsalt tundub nii,“ sõnan ükskõikselt. „Me pole ammu kohtunud,“ proovin seda õigustada.

Ryan ohkab ja kingib mulle naeratuse. „Sul on ilmselt õigus,“ nendib ta ning samal ajal ma juubeldan mõttes, et see teema on lõppenud. „Lähme nüüd majja ka?“ teeb noormees ettepaneku. „Loodetavasti su vanemad lubavad mul siin ööbida.“

Naeratan talle tahtmatult ja me lähme koos majja ning ma ei heida kordagi pilku Ryani endise maja poole. Ometi võin ma peaaegu kihla vedada, et Jake'il ei jäänud Ryan märgamata. Jälitaja nagu ta on.

„Sa mainisid, et mu endises kodus elab nüüd üks ebaviisakas noormees,“ tähendab Ryan minu tuppa jõudes ning viskab oma punase spordikoti minu voodisse.

„Sa lõhud selle ära,“ pahvatan ma, selle asemel, et rääkida talle Jake'ist.

Ryan turtsatab. „Sa oled tõepoolest muutunud,“ väidab noormees ja ma ei saa aru, mida ta selle all silmas peab.

Kergitan küsivalt kulmu ning oletan, et ta mõistab seda ja selgitab, mida ta selle lausega öelda tahab

Noormehe tumedad silmad säravad, kui ta spordikoti eemale lükkab ja endale minu voodis ruumi teeb ning siis vaatab ta naeratus näol mulle otsa. „Rose, räägi nüüd,“ julgustab ta mind ja annab käega märku, et ma tema kõrvale istuksin.

Pooleldi vastumeelselt teengi seda ning toetan oma pea tema õlale. „Kuidas sa aru said?“ pärin vaikselt.

Noormees mühatab. „Kas sa oled unustanud, et ma tunnen sind väga hästi? Paremini kui su oma vanemad,“ tähendab Ryan tabavalt.

„Tõsi,“ teatan ohates,“ aga tegelikult pole midagi otseselt halvasti.“

Ryan keerab üht mu juuksesalku ümber oma sõrme ning vaikib mõne hetke. „Rose, kas asi on selles noormehes?“ küsib ta viimaks raskelt.