Päikesest suudeldud

9. osa

„Sebastian,“ kordab Rachel valjult,“ lase Rose lahti.“

Noormees ei reageeri sellele ning hoiab mind tugevamini kinni, tehes mulle haiget. Alustan uuesti rabelemist, kuid tean, et Jake või hoopis Sebastian on minu jaoks liiga tugev.

„Jessas, Sebastian, sa ei plaani väikest inimtüdrukut ometi ära tappa ju,“ lausub Rachel pead vangutades. „Ma mõtlesin, et temaga on samamoodi nagu Matildaga,“ lisab ta süütult.

Jake'i ilme kivistub Racheli sõnu kuuldes. „Ära enam kunagi tema nime maini,“ sisistab noormees vihaselt, kuid lõdvendab veidi oma haaret.

Hingan veidi rahulikumalt, kuid nüüd käivad mu mõtted mööda rahutuid radu. Kes on Matilda? Kas Jake'i pärisnimi on Sebastian ja miks ta seda varjab? Ja ma ei tohi seda tundmatut Eleanori ka unustada.

Rachel kergitab kulmu. „Ma saan aru, et sa pole teda unustanud,“ sõnab ta mõistvalt noogutades,“aga sellest on aastaid möödas. Sa ei saa oma viimaseid päevi teda taga nutta.“

Kortsutan kulmu. Racheli jutt muutub järjest segasemaks. Aastaid möödas? Kui vana Jake siis oli? Kolmteist? Viimaseid päevi?

„Saan,“ vastab noormees külmalt. „Siiani olen ju saanud.“

Köhatan ja püüan Jake'ile märku anda, et ta hoiab mind endiselt kinni, kuid ta oleks selle nagu unustanud. Tema pilk püsib ainiti Rachelil, kelle tumedates silmades peegeldub väljakutse.

„Madilda kindlasti ei tahtnud...“ alustab neiu, kuid Jake katkestab teda järsult.

„Ma ütlesin, et sa ei kasutaks tema nime enam,“ röögatab ta valjult, pannes mind ehmunult võpatama.

Isegi Rachel näib hetkeks veidi hirmul olevat, kuid see kaob peagi. „Vabandust,“ pomiseb ta ning korraks on tema näol kahetsev ilme. „Räägime hoopis Rose'ist,“ sõnab ta nii nagu mind polekski siin. „Mida sa temast arvad?“

Nüüd saab mul mõõt täis. „Jake, lase mind lahti ja siis võite Racheliga oma vestlust jätkata. Minu koduukse ees,“ sisistan valjult.

Noormees pöörab pilgu jahmunult mulle ja pilgutab silmi. „Rose, anna andeks. Ma unustasin su ära,“ pomiseb ta ebaveenvalt.

See pole ainult mina, kes irooniliselt turtsatab.

„Kas sa arvasid, et ma olen kivikuju, keda sa kinni hoiad?“ pärin sarkastiliselt ning samal hetkel laseb noormees mu käe lahti.

Ta raputab pead. „Ma lihtsalt ei mõelnud muule, kui...“ Noormees jätab lause lõpetamata ning paistab siiralt segaduses olevat.

„...Kui sellele, kelle nime ma ei tohi öelda,“ lõpetab Rachel sujuvalt tema lause.

Tüdruk on üllatavalt kiiresti õppust võtnud. Seda poleks ma osanud oodata.

„Jah,“ lausub Jake raskelt,“ Matildale.“

Huvitav, kas see keeld, mis Rachelile kehtib, käib ka minu kohta? Matida nimi tekitab minus küsimusi, kuid ma ei ole valmis riskima Jake'i vihaga. Vähemalt mitte veel.

Sammun kahest trepiastmest alla, jäädes muigava Racheli kõrvale seisma. Jake järgneb mulle mõne hetke pärast ning sõnagi lausumata, kõnnib ta meist kiirel sammul mööda ning suundub oma koju.

„Kas ta pole mitte võluv?“ kuulen Racheli küsimust ning pööran pilgu Jake'ilt talle. „Kuigi mõnikord on ta liiga äkiline,“ jätkab tüdruk teeseldud valju ohkega.

Nõustuksin ainult teisega, aga seda ma Rachelile ei ütle. Ma olen ikka veel jahmunud meist kolmest siin, minu koduaias. Loomulikult ka meie kummalisest vestlusest. Õigemini nende kahe veidrast jutuajamisest, sest mina rääkisin täiesti normaalset juttu.