Päikesest suudeldud

19. osa

Umbes kahe sekundi pärast lükkan ta endast eemale, tehes seda nii kõvasti, et noormees koperdab ning on peaaegu tasakaalu kaotamas, kuid loomulikult jääb ta jalule.

"Ära tee seda enam kunagi," sisistan ning samal ajal ilmub tema näole irve.

"Ma ei saa seda garanteerida," kostab ta vastuseks, kuid vähemalt ei lähene ta mulle hetkel.

Jõllitan teda vihasel ilmel, kuid Nate'i see ei heiduta. "Sa kas lased mind kohe välja või räägid mulle kogu tõe?" lausun ähvardavalt, kuid mul on tunne, et ka see ei paista talle mõjuvat.

"Kui sa räägid tõest," alustab ta pikkamisi," siis kas sa mõtled selle all tõde enda kohta või Jake'i kohta?"

"Jake kohta," pahvatan valjult ning üritan mitte mõelda Racheli lausele minu enda kohta.

"Etteaimatav valik," märgib Nate irvitades.

Saadan tema suunas kurja pilgu. "Kas sa räägid?" küsin nõudlikult, olemata päris kindel, kas ma ikka tahan seda kuulata.

"Muuda oma hääletooni," kostab ta napilt.

Põrnitsen teda sama vihaselt, kui hetk varem. "Kas sa räägiksid mulle Jake'i loo, palun?" küsin vaiksemalt, kuid mu pilk on endiselt sama kuri.

"Sa suudad paremini," ütleb Nate ning istub oma voodile.

Pööritan silmi ning pressin oma näole naeratuse. "Nate, kas sa oleksid nii lahke ja räägiksid mulle Jake'i loost?" küsin veelkord ning mu hääletoon maheneb hetkeks.

Noormees irvitab. "See on juba palju parem, Rosie," annab ta teada, kuid ei paista ikka veel päris rahule jäävat.

"Mida sa veel tahad?" nähvan ning mu hääl kõlab taas vihaselt.

Taipan, et nii edasi jätkades pole mul lootustki temalt midagi kuulda, kuid ma ei suuda end sundida naeratama ning rõõmsalt Jake'i kohta küsima. Seisan käed puusas ning jõllitan teda ärritunult.

"Natuke rohkem alandlikust," kostab ta minu suureks meelehärmiks. "Sa oled siin minuga luku taga ja ometi ei suuda sa nii käituda nagu üks korralik pantvang käituma peaks."

Jõllitan teda hetke sõnatult, enne kui karjuma hakkan. "Ma pole pantvang!"

Nate kehitab õlgu. "Kui sa viitad asjaolule, et mul pole relva nagu pantvangi kinnihoidjatel tavaliselt on, siis ei saa sa selles kindel olla," lausub ta kavalalt ja millegipärast tunnen külmavärinaid oma kehal.

"Sul ei ole siin relva, ega ju?" kontrollin igaks juhuks ning ma ei saa midagi parata, et tunnen teatavat hirmu tekkimas.

Noormees kehitab uuesti õlgu. "Sa ei saa milleski kindel olla," ütleb ta ainult.

Tal on õigus. Ma ei saa olla sada protsenti veendunud selles, et ta ei peida relva kusagil padja all või sahtlis. Lõppude lõpuks on mulle selge, et tema ja samuti tema ülejäänud perekond pole normaalsed. Tähendab normaalsed selle tavapärases mõistes. Ma ei pea neid ka ebanormaalsedeks, vaid lihtsalt äärmiselt veidradeks.

"Tõsi," tähedan ettevaatlikult ning ei saa midagi parata, et mu pilk rändab toas ringi ning otsib kohta, kus ta võiks relva kõige tõenäolisemalt peita.

Nate märkab seda ning irvitab taas. "Tubli, Rosie," lausub ta lõbustatult," väga tubli. Kas teile koolis ei õpetatud, et võõrasse koju ei minda? Või peaksid sellega sinu vanemad tegema?"

Jõllitan parajasti süvenenult tema tumesinist patja, mille all võiks täiesti vabalt relv on. "Ma ei tea," vastan hajameelselt ning millelegi mõtlemata astun sammu padjale ja ühtlasi Nate'ile endale lähemale.