Päikesest suudeldud

15. osa

Juba sellest ajast peale, kui ma olin alles pisike plikatirts, pole mulle meeldinud, kui keegi minu toas kolab, isegi kui selleks isikuks oli mu ema või isa. Minu tuba on minu kindlus ja kellelgi polnud õigus seal ilma minu loata olla, väljaarvatud ehk Ryanil.

Ryan...Mu südamest käib läbi jõnksatus, meenutades mulle, et ta on seal tolle jõhkardist sissetungijaga täiesti üksi ja mina olen teise jõhkardiga tema endises majas lõksus.

"Nate!" hõikan tagasi ukse poole marssides. "Lase mind siit kohe välja!"

Vastust ei tule ning ma põrnitsen ärritunult suletud ust, kaaludes samal ajal, kui suur võimalus oleks mul see lihtsalt eest ära lüüa. Ma pole kunagi kehalises tugev olnud, aga uste maha löömist me seal ei teinud. Võibolla olen ma selles meeletult tugev. Nagu öeldakse, kui ei proovi, siis ei saa ka teada.

Taganen paar sammu, üritades samal ajal mõelda, kuidas filmides see ukse maha löömine käib. Kas ma peaksin tegema kerge hoojooksu ja siis jalaga virutama?

"Rose, seisa lihtsalt paigal," kostub korraga läbi ukse Nate'i pahur hääl. Ma polnud kuulnudki, millal ta tulnud oli? Oli ta üldse ära läinud?

Kergitan kulmu ja põrnitsen ust. Kas ta teab, mida ma just teha tahtsin?

"Miks?" küsin kahtlustavalt ning lähenen uksele ettevaatlikult.

Kuulen noormeest kärsitult mühatamas. "Me võime su ukse lõhkumise eest kohtusse kaevata ja ma olen kindel, et su vanemad ei rõõmustaks selle üle," sõnab ta irooniliselt.

"Ma ei tahtnudki midagi teha," protesteerin pärast lühikest pausi. "Mulle lihtsalt ei meeldi luku taga olla. See on ju ilmselge."

Nate nohiseb midagi nii vaikselt, et see jääb mul kuulmata. "Kahjuks on see vältimatu," lausub ta mõne hetke pärast. "Sul on siin turvaline," lisab ta siis, kuid ta hääl kõlab kahtlevalt.

Põrnitsen seda paganama ust ning teen katse oma tapva pilgu all see lahti murda.

Loomulikult jääb uks suletuks ning mul ei jää muud üle, kui hambaid kiristada.

"Rosie, millega sa seal tegeled?" küsib Nate korraga, hääl endiselt kahtlustav ning mulle meenub, et ma unustasin talle vastata.

"Ära kutsu mind nii," sisistan piisavalt valjult, et ta mind kuuleks ning pööran seejärel uksele selja.

Silmitsen uuesti läbi Jake'i akna oma tuppa ning märkan, et salapärane kuju on kadunud. Ma pole kindel, kas peaksin selle üle õnnelik olema, sest kui ta minu toas ei ole, on ta kusagil mujal ja minu kodu pole mingi läbikäiguhoov, mida kõik võivad suvalisel hetkel külastada.

"Hästi, millega sa seal tegeled?" toob Nate oma küsimuse uuesti kuuldavale, tehes seda seekord parandatud vormis.

Ma ei vaevu talle vastamagi ning jõllitan endiselt oma tuba, mis paistab täiesti tühi olevat. Ent hetk hiljem jõuab minuni mõte, et keegi võis end minu voodi alla või kuhugi peita ning siis, kui ma enam ei vaata, edasi tegutseda.

"Rosie?" segab mu ärevat mõtisklust taas Nate'i kärsitu hääl.

"Ära sega," pahvatan valjult, hoides pilku endiselt samas kohas, kus hetk tagasi.

Tundub, et see mõjub, sest noormees jääb vait, kuid ilmselt jääb paigale, sest ma ei kuule sammude eemaldumist.

Sammun Jake'i toaaknale lähemale, eirates kõikjal valitsevat segadust. Näen nüüd oma tuba veidi selgemini, kuid sissetungijat pole endiselt näha. Hetkeks pimestab päikesevalgus mind ning olen sunnitud käe silme ette panema, kuid olen veendunud, et selle ajaga poleks saanud keegi minu toast kaduda.