Päikesest suudeldud

6. osa

Ainult kuuvalgus valgustab mu tuba, kui ma leban voodis, oodates hommikut, jõllitades samal ajal lage. Ainus, mida ma sel hetkel tunnen, on masendus. See oleks justkui musta pilvena mu ümber, kavatsemata kuhugi kaduda. Mul tunne nagu ma ei suudaks enam kunagi õnnelik olla. Tundub, et ma ei oska enam isegi naeratada. See on vist murdepunkt. Midagi peab muutuma. Ma lubasin endale, et keeran elus uue lehekülje ja lasen Ryanist lahti, kuid millegipärast pole ma seda suutnud teha. Olen endiselt äärmiselt õnnetu, kuid teen vanemate juuresolekul head nägu. Nad ei saa sellest aru. Või vähemalt teesklevad, et ei saa. Võib-olla on nad sisimas sama õnnetud, kui mina, kuid on õppinud seda varjama. Ehk nad lihtsalt kardavad oma tundeid välja näidata. Võimalik, et nende arvates tähendab oma emotsioonide näitamine nõrkust. Ma arvan, et ma ei hakka neid kunagi tõeliselt mõistma.

Ma uinun alles siis, kui väljas hakkab aeglaselt valgeks minema. Umbes mõne minuti pärast nagu mulle tundub, heliseb äratuskell halastamatult ning laialt haigutades vajutan selle kinni. Voodist välja ronides, tunnen nagu ma oleksin maganud maksimaalselt tund aega ja see pole hea tunne. Mu silmad püsivad vaevu lahti, kui lähen vannituppa, et endale veidi normaalsem välimus anda, sest olen veendunud, et mu näost on näha, kui vähe ma maganud olen.

Kümne minuti pärast alumisele korrusele minnes, on mu enesetunne kriipsu võrra parem, kuid mu tuju on endiselt miinuses. Mornilt suundun kööki ning haaran kausist endale banaani ning seda süües vaatan läbi klaasukse välja. Mu tuju langeb veelgi, kui näen, milline ilm õues on. Tundub, et ka taevastel olenditel on paha tuju, sest vihma kallab lakkamatult ning päikesest pole jälgegi.

Pahuralt astun ma mõne aja pärast koduuksest välja ning silmitsen nördinult mulle avanevat vaatepilti. Vihm pole mitte järgi jäänud, vaid sadu on hoopis tihenenud. Mul on kaks valikut, kas minna autoga kooli või minna sinna vihmast hoolimata. Tegelikult on ka kolmas variant-jääda koju. Ent viimase variandi välistan ma kohe. Kaalun mõne hetke teist ja esimest võimalus, kuid tean, et teine on juba võitnud. Esiteks olen ma veidi liiga kogenematu autojuht ja selle vihmasaju tõttu, ei pruugi ma kooli mitte kunagi jõuda. Ja teiseks on bensiin otsakorral. Mul pole mingit soovi jääda autoga keset teed. Järgi jääb teine variant, mis siis ikka. Tavaline vihm pole minu teada kunagi kedagi tapnud, vähemalt mitte siis, kui inimene lihtsalt kõnnib keset teed...või siiski tee ääres.

Ent mu ilme pole väga rõõmus, kui astun trepist alla ja mul pole enam peavarju. Hetkega olen ma läbimärg, kuid lõppude lõpuks ma pole suhkrust teinud ning tühipaljas vihm ei tee mulle midagi...Peale selle, et mu riided ja juuksed saavad kohutavalt märjaks. Liiga hilja meenub mulle vihmavari, mida meil kodus tõenäoliselt isegi polegi. Mu vanemad liiguvad koguaeg autoga ning kuni selle aastani tegin seda mina ka, saades enamasti Ryaniga kooli. Ent nüüd on ta läinud ning mul tuleb üksi hakkama saada.

Hoolimata vihmast, ei kõnni ma kiiresti. Ma olen juba niikuinii märjaks saanud ja veel rohkem olla, pole vist võimalik. Kuid päris kindel ei saa ma selles olla.

Möödudes Jake'i perekonna majast, meenub mulle tema eilne külaskäik ning veider käitumine. See oli üks asi, miks ma öösel korralikult magada ei saanud. Miski selle noormehe juures hirmutab mind. Temas on midagi sellist, millele ma isegi nimetust anda ei oska. Heidan veelkord sellele majale pilgu ning mulle tundub, et näen, kuidas keegi kardina vahelt välja piilub. Ent sekund hiljem pole akna juures kedagi. Kehitan õlgu ja otsustan, et ma kujutasin seda endale ette. Liiga elav kujutlusvõime, mis muud.

Ent vihmasadu järjest tiheneb ning nüüd on mul raske isegi otse enda ette näha ning veendun, et nii kooli minna on halb idee, kuid tagasiteed enam pole. Külmast värisedes jätkan oma teekonda, kuni ootamatult kõrvale vaadates, märkan, et minu läheduses on peatunud kollane auto, mille juht lehvitab mulle läbi akna. Oletan, et mulle antakse märku autosse tulla ning hetkegi kõhklemata lähen auto juurde ja avan esiukse. Hetk hiljem tean, et see oli tänane halb idee number kaks ja kaalun päriselt tõsiselt, autoukse kinni löömist ja jala oma teekonna jätkamist. Ent ma tean, et ma ei taha seda tegelikult teha.