Päikesest suudeldud

31. osa

„Plaan?" venitab Nate ja vaatab minust mööda, jättes kestma vaikuse.

„Jah, plaan," kordan kärsitult ja surun maha hirmu, mis mu südamesse aeglaselt pesa punumas on.

„Plaan on see, et sina lähed koju ja unustad meid," sekkub Jake ning ta häälde on siginenud halastamatus. See on miski, mida ma varem tema puhul tähele pole pannud.

Panen käed rinnale risti ja üritan oma olekuga teha poistele selgeks, et ma ei liigu siit kuhugi. Seisan keset tuba ja vaatan neid kordamööda. Jake'i pilk on endiselt vankumatu, ta vaatab mulle otsa, kuid tema silmist ei paista vähimatki leebumist. Pööran end Nate'i poole, kes on tugitooli istuma vajunud, pea maas.

„Nate," ütlen paluvalt ja astun mõne sammu talle lähemale, „ma tahan siin olla."

Ta ei vasta ja põrnitseb endiselt põrnitseb endiselt põrandat.

„Rose," avab suu hoopis Jake, „see pole sinu võitlus."

Tema sõnades peitub tõde, ma tean seda, aga pagana päralt, ma olen juba ammu asjasse segatud. Mul pole kavatsust sellest lihtsalt välja astuda, isegi kui ma kardan. Nii nagu nemadki, pean mina edasi minema, aga mitte selles mõttes nagu Nate tahab.

„Te tegite selle minu omaks," ütlen vaikselt ja märkan Jake'i pilgust mõistmist. Nate endiselt silmitseb põrandat.

„See kuidagi juhtus jah," pomiseb Jake ning ta nägu väljendab kerget kohmetust ja kahetsust.

Ohkan vaikselt. „See pole enam oluline."

„Meie erilisus hukutab meid," avab Nate korraga suu ning tema häälest kostab ta nagu viibiks ta kusagil eemal.

„See ei juhtu kõigiga," ei nõustu Jake temaga.

Viimaks tõstab Nate pilgu ning tema silmis on halvasti varjatud raevukus. „Jah, argpüksidega mitte," kostab ta põlastavalt ning tõuseb tugitoolist püsti.

„Nate," lausub Jake hoiatavalt ning vennad vahetavad pilke, millest mina ei suuda midagi välja lugeda. Nate'i pilk on raevukas ning Jake'i oma on segunenud halastamatusse ja mõistmisega.

Vaatan neid kahte, kes tulid mu ellu pärast Ryani lahkumist ja muutsid selle tõeliseks segapuntraks. Ja mingil moel olen neile tänulik, et nad päästsid mu igavast elust, mis mind pärast Ryani lahkumist oleks mind kindlasti tabanud. Aga mu südames torgib mind tunne, et varsti kaotan nad mõlemad.

„Eleanor ja tema saatjaskond on varsti siin," toob ta sõnad mürgiselt kuuldavale ning jõllitab ust nagu ootaks iga hetk sellele koputust.

Jake noogutab, pilk tõsine. „Oled sa kindel, et sa ei kavatse ümber mõelda?" küsib ta temalt.

„Sebastian," rõhutab Nate tema õiget nime ning pöörab oma pilgu talle ning mina asun teda pingsalt jälgima," me oleme sellest rääkinud juba piisavalt palju. See valik on raske, aga õige. Kui mul veab, saan mõned õnnelikud hetked ja see on seda väärt."

Viimaseid sõnu öeldes, vaatab ta mulle sügavalt silma ning mu südametöö kiireneb märgatavalt. Keskendun sekundiks ainult talle ja tema pilgule ja siis katkestab ta ise selle ühenduse.

„Rosie," ütleb ta mahedalt ning igasugune mürgisus on ta häälest kadunud, vähemalt mõneks hetkeks.

„Jah?" küsin liigagi innukalt ning astun talle mõne sammu võrra lähemale.

Jake köhatab ning heidan talle pilgu. „Ma lähen käin ülakorrusel korraks," pomiseb ta ning ei jää vastuseid ootama.

Nate viipab, et ma läheksin ja istuksin tema kõrvale. Tumedast kangast tugitool, milles ta istub ei sobi ilmselgelt kahele inimesele istumiseks, ent kuidagi moodi suudan ma end sinna istuma pressida, olles tihedalt noormehe kõrvale surutud. Mingil viisil suudab ta käed mulle ümber panna ning me seal kahekesi istuma.

„Kas sa tahtsid mulle midagi öelda?" küsin hetke pärast, sest mulle tuleb meelde Jake'i öeldu, et meil pole enam aega.

Nate ohkab sügavalt ja noogutab, ent ikka veel ta ainult hoiab mind ega ütle sõnagi ja ma ei julge teda tagant kiirustada.

„Rosie," ütleb ta uuesti ning tema hingeõhk kõditab mu nahka, seejärel jääb ta vait ning ta käed hoiavad mind veelgi tugevamini.

„Nate," ütlen vaikselt ta nime.

„Rosie, ma armastan sind," sõnab noormees nii ootamatult, et ma oleksin tugitoolilt peaaegu maha libisenud.

Jään talle üllatunult otsa vaatama ning tema meresinistes silmades paistab puhas siirus. Kui ma tükk aega midagi ei vasta, muutub ta ilme veidi lööduks. Ma lihtsalt ei oska midagi vastata, ma pole kindel, et see, mida ma tunnen on armastus, aga ma loodan, et varsti saan seda teada.

Vastamise asemel suudlen teda ning ta vastab sellele.Mõni hetk hiljem kõlab koputus uksele ning meie õnnelikud hetked on läbi jameid tiritakse pärismaailma tagasi.