Päikesest suudeldud

5. osa

Samal hetkel, mil kell heliseb, kiirustab Jake Rachelist mööda ning tormab klassist välja. Kortsutan hämmeldunult kulmu, kuid kehitan siis õlgu. See pole absoluutselt minu asi, mis tema ja Racheli vahel toimub, kuigi...

Veidi mõtlikult panen oma asjad kokku ning tahan klassiuksest väljuda, kuid Rachel seisab mul tee peal ees. Tema tumedad silmad vaatavad mind külmalt ning tema huulil on veidi pilkav naeratus.

„Kas sa rääkisid Jake'iga minust?“ nõuab neiu ning lükkab kärsitult oma näo eest musta juuksesalgu.

Kergitan kulmu, kibeledes ära minema. „Ma midagi mainisin talle,“ selgitan hooletult. „Mine otsi ta ise üles,“ lisan talle.

„Ei!“ vastab Rachel valjult. „Tema peab ise minu juurde tulema ning sina hoolitsed selle eest, et ta seda teeks,“ sõnab ta jäiselt ning naeratab seejärel halvaendeliselt. „Muidu tekib teil mõlemal probleem,“ märgib ta ning heidab seejärel pilgu mu kleidile. „See plekk sobib sellele ideaalselt,“ lausub ta muiates.

Seejärel väljub ta klassist, jättes maha üksnes parfüümipahvaku, mis ajab mind köhima. Ülejäänud õpilased on ammu siit läinud ning alles nüüd teen mina seda sama.

Koridori jõudes ning mööda seda kõndides, püsivad mu mõtted tahtmatult üksnes Jake'il ja Rachelil. Neil kahel oli minevikus midagi ühist, mis kummalegi ilmselgelt rõõmu ei valmista ning nüüd olen ka pooleldi sellesse tiritud. See asjaolu häirib mind väga.

Sellel koolipäeval ma Jake'i enam ei kohtagi. Noormees oleks nagu õhku haihtunud või siis lihtsalt koju läinud. Teine variant kõlab palju loogilisemalt, ainult, et selle põhjusest on mul raske aru saada. Lihtsalt Racheli nägemine ei saa kedagi nii hirmutada. Eriti veel kedagi sellist nagu Jake. Kuid mulle ei anna rahu see, kuidas Jake muutus, kui ma talle Rachelit mainisin. Ja veel see klassist välja tormamine ning ära kadumine. Selles kõiges on midagi arusaamatut.

Ilm on vahepeal oluliselt paremaks muutunud ning päike paistab eredalt, kui ma koolimajast väljun ja suuna kodu poole võtan. Päikesekiired soojendavad mu nahka ning mul on tunne, et hommikune sombune ilm oleks olnud nagu kauge mälestus.

Kõnnin aeglaselt mööda teed, tundes aeg-ajalt uimastavat lillelõhna, mis tuleb nende majade aiast, kust ma parajasti möödun. Mulle paistab nagu suvi poleks äsja lõppenud, vaid on alles alanud. Kõik ümberringi viitab sellele.

Endamisi naeratades olen viimaks oma kodumajani jõudnud ning alles nüüd heidan pilgu Jake'i majale, kuid kedagi ega midagi ei hakka mulle silma. Kehitan õlgu ning avan võtmega oma koduukse, pillates võtme seejärel esiku põrandale. Veidi pahuralt kummardun ning hakkan seda üles võtma, kuid siis jääb mu pilk pidama millelgi, mis on kukkunud peene kapi alla ning mida ma enda arvates pole varem näinud. Loomulikult ei käi ma oma kapialuseid uurimas, aga siiski...

Pillan võtme uuesti põrandale ning kükitan ettevaatlikult kapi ette. Mulle tundub, et seal lebab midagi raamatu sarnast. Seejärel sirutan käe sinna alla ja püüan kobamisi seda eset kätte saada. Kuid see on võimatu. Mu käsi on liiga lühike ning see tundmatu asi on liiga kaugel.

Kulmu kortsutades tõusen püsti ja seisan häiritult keset esikut. Kuidagi moodi pean ma selle ju kätte saama. Pärast mõne minutilist mõtlemist, lähen kööki ning toon sealt põrandaharja. Seejärel kükitan uuesti ning üritan seda eset endale lähemale tõmmata. Pärast mõningaid ponnistusi see ka õnnestub.

Tõusen püsti ning silmitsen hämmeldusega seda eset. See on roosade kaantega pehme album ning päris kindlasti pole ma seda varem näinud. Seda avades kukub selle vahelt välja pilt, mida ma ahhetades vaatama jään. Pildil on kaks noort, särava naeratusega inimest. Mina ja Ryan. Jõllitan seda jahmunult, sest näen seda esimest korda. Isegi pildistamise koht ja aeg ei meenu mulle. Igaks juhuks vaatan ka pildi tagumisele küljele, kuid sinna pole midagi selgitavat kirjutatud.