Päikesest suudeldud

25.osa

Ukse lävel seisavad võiduka ilmega Rachel ning väga sünge olekuga Jake, kelle käed on rusikasse surutud. Tunnen, kuidas punastan ja löön pilgu maha ning ootan kartlikult, mida Nate neile ütleb, kuid aiman, et seekord on tal midagi hullemat öelda, kui see, mida ta vaevalt kümne minutit eest Rachelile ütles.
Noormees üllatab mind ning ta küsib Racheli käest rahulikult:" Kas sa said oma kahtlustele nüüd kinnitust?"
Tüdruk naerab jälle ning nüüd tekitab hoopis tema naer minus külmavärinaid, kuid need on teistmoodi kui äsja Nate'iga. „Mul ei olnud selleks kinnitust vaja," ütleb ta ning üleolevus tema hääles hirmutab mind. „Hoopis Jake'il oli," lisab ta ning turtsatab.
Tõstan kiiresti pilgu ning vaatan Jake'ile otsa, kes mind jäiselt piidleb, kulm kortsus. Suunan oma pilgu hoopis tema jalgadele, mis on liikumatult ning vaatan uuesti Nate'i vaipa.
„Kas said selle?" küsib Nate ning endiselt kõlab tema hääl rahulikult, kuid mul on tunne, et see on alles algus.
„Jah," kostab Jake'i kõlav ja jäisusest pakatav hääl, lisamata midagi enamat.
Vaatan uuesti tema jalgu, mis pole paigalt nihkunud ning üheks kiireks silmapilguks vaatan talle uuesti otsa. Noormees vaatab mulle vastu, ilme muutumatu ning mu silmad peatuvad taas valgel vaibal. Mu süda on otsustanud mõned löögid hoopis vahele jätta ning ma leian end soovimas, et ma poleks nii arg ja teeksin suu lahti. Ometi ma ei suuda seda.
„Ma ei vabanda," ütleb Nate ning nüüd on tema häälest kuulda ka ärritust, kuid veel domineerib rahulikkus. „Eelmine kord oli sinu võimalus ja sa kasutasid seda, kuid mitte targasti. Nüüd on minu kord ja ma teen kõik õigesti," jätkab ta ning korraga ei saa ma aru, millest ta räägib.
Vaatan tema poole, kuid ma ei näe tema pilku, sest ta seisab seljaga minu poole ning on keskendunud Jake'ile, kes vähemalt praegu minu poole ei vaata. Ent seda teeb Rachel, kes põrnitseb mind pilkaval ilmel. Vaatan uuesti vaipa.
„Ma kahtlen selles," vastab Jake külmalt.
„Ma ju tean, milles põhjus on," lausub Nate ning nüüd on ärritus domineerima hakanud," aga sinu jaoks on juba hilja. Eelmine kord andsin ma alla, aga seekord ma seda ei tee."
Võitlen sooviga suu lahti teha ja lihtsalt küsida, millest nad räägivad. Paraku aiman, et kui ma seda teen, siis ei saa ma midagi teada. Mul jääb vaid loota, et nad unustavad, et ma siin samas olen ja räägivad midagi olulist.
„See ei lõpe hästi," kostab Jake ning tema hääles kõlab selge hoiatus, mis isegi mulle märkamatuks ei jää. „Sa nägid minu pealt, et õnnelikku lõppu pole."
„Ma ju tean," nähvab Nate häält tõstes ja piir on ületatud. „Ega ma idioot pole, aga ma lihtsalt tahan kogeda neid hetki."
Sellele järgneb Jake'i pikk ja sügav ohe. „Ma mõistan, aga..." Ta ei saa lauset lõpetada, sest Nate segab vahele.
„Sa tahad seda ise kogeda," sõnab noormees süüdistavalt. „Uuesti!"
„Lõpeta ära," tõstab nüüd ka Jake häält, kuid ma vaidlen talle mõttes vastu.
Ma tahan kuulda, mida Nate'il veel öelda on. Mul on vaja seda kuulda.
„Tunnista üles," ei jäta Nate järgi, hääl üha vihasemaks muutumas. „Ära pea mind idioodiks. Ma nägin seda kohe alguses, aga veidral kombel lootsin, et seekord suudad sa endale vastu astuda."
Riskin pilgu tõstmisega ning näen, kuidas nüüd on ka Nate'i käed rusikasse surutud ning tema silmist võiks lausa vihasädemeid lennata. Jake aga toetab end vastu seina, üks käsi pükste taskus, kuid teine endiselt rusikas, pilk ärritunud. Rachel on tema kõrval, huulil õel naeratus ning siis vaatab ta ootamatult mulle otsa.
„Kuulge, poisid, Rose on suures segaduses," ütleb ta enne, kui jõuan pilgu temalt ära keerata.
„Mida?" nähvavad mõlemad talle korraga, olles tema vahele segamise pärast vihased, kuid sekund hiljem nad vakatavad ja vaatavad minu poole.
„Rosie," teeb Nate esimesena suu lahti ja igasugune viha tema hääles on muutunud kahetsuseks, mis paneb mind kulmu väga kõrgele kergitama, sest see on tema juures midagi uut. „Anna andeks," üllatavad tema järgnevad sõnad mind veelgi ja ma lihtsalt pean talle otsa vaatama.
Noormehe silmad on täis kõige ehtsamat kahetsust, kui ta mind ainiti vaatab. Tema on see, kes viimaks esimesena pilgu kõrvale keerab ning ma märkan silmanurgast, kuidas ta käed rusikast lahti laseb. Siis mu suureks jahmatuseks toast välja marsib, jättes mind temast tühjaks jäänud kohta jõllitama.
Ma vaevu kuulen, kuidas Rachel köhatab. „Asi on hullem, kui ma arvasin," pomiseb ta ning segadus tema hääles, paneb mu silmi pilgutama ja talle otsa vaatama.
„Kas keegi selgitaks, mis siin toimub?" küsin ja vaatan otsa talle ning siis Jake'ile, kelle näolt libiseb üle vari, kui mu hämmeldunud pilgu tabab.
„Naljakas, aga mulle on koolis jäänud mulje, et sa pole nii loll," toob Rachel sarkastiliselt kuuldavale. „Võib-olla ma siis eksisin."
„Rachel," teeb Jake hoiatavalt suu lahti," jäta."
Tüdruk pööritab silmi. „Ma lihtsalt ei mõista seda," jätkab ta siiski. „Kuidas sa ei saa aru, Rose?" pöördub ta otse minu poole. „Nate on sinusse armunud," teatab ta ning ta paistab selle välja ütlemisest tundvat veidrat rõõmu. „Kõrvuni armunud."
Sel hetkel vajub minu suu tõepoolest lahti. „Nate...ta ei ole," pahvatan ootamatult valjuhäälselt, sest Racheli öeldu tundub mulle nii naeruväärne. „Aga...aga ta ütles, et armastus pole tema jaoks oluline," pomisen järgmisena ning lahvatan näost tulipunaseks, kui taipan, mida ma äsja ütlesin.
Rose, tõuse siit voodilt püsti, mine uksest välja, mine siit majast välja, mine enda koju ja ära vaata tagasi. Ära vaata enam kunagi selle maja poole ega ära jõllita enam kunagi Nate'i ega Jake. Eelkõige unusta ära, mida sa just ütlesid.
Rachel puhkeb naerma ning tema kõrval kuulen Jake'i vandumas. Jätkuvalt tahan ma minema joosta, kuid istun tardunult Nate'i voodil ning näperdan sõrmedega tema tekki. Ma ju oleksin pidanud seda aimama.
„Tundub, et te olete lähedaseimad, kui me arvasime," ütleb tüdruk, lõpetades naermise.
See ei olnud tõsi. Ma ei ju ei tea temast mitte midagi. Väljaarvatud seda, et ta pole kunagi südamevalu tundnud....Mulle meenub tema reageering, kui ma ütlesin midagi selle kohta, et ta süda ei purune kunagi...Kas see võis tõesti minuga seotud olla?
„See ei ole nii," kohman Rachelile, sest tajun, kuidas nad mõlemad Jake'iga ootavad, et ma midagi ütleksin. „Me ei saa absoluutselt läbi," lisan kindlamalt ja see on tõsi. On ju?
„Vastandid tõmbuvad," kostab Rachel ja see, et ta just praegu seda ütles, paneb mind teda miljon korda rohkem vihkama, kui kaks sekundit tagasi.
„Ole ometi vait," nähvan talle ning vähemalt seda ma ei kahetse, kuid seda öeldes ei tunne end ma ka hästi. „Sa ei tea, millest sa räägid."
„Sa unustad, et ma tunnen Nate'i palju kauem kui sina," tuletab tüdruk mulle meelde ning kahjuks ei teinud ta mu nähvamisest väljagi. „Rose, sa oled lihtsalt väike rumal inimtüdruk," jätkab ta üleolevalt ning ainult muigab, kui ma teda hävitava pilguga jõllitan," kes ometi mingil põhjusel võlub Nate'i, kelle südant pole mitte kellellgi õnnestunud võita," lõpetab ta oma lause hoopis teistsuguselt, kui ma ootasin.
„Rachel, jäta ta rahule," sekkub Jake alles nüüd. Noormehe hääl on kummaliselt pingul ning ma pööran pilgu talle, kuid ta vaatab minust mööda, toetudes end ikka veel vastu seina, üks käsi endiselt taskus.
Tüdruk kohendab hobusesabast lahti pääsenud tumedat juuksesalku ning vangutab pead. „Sebastian, ma südamest loodan, et see, mida Nate rääkis, pole tõsi," ütleb ta ning veidral kombel kõlabki tema hääl murelikult.
Alles nüüd saan ma aru, et kogu see noormeeste vaheline dialoog käis minu kohta ja jälle tekib minus tunne, et tahan siit toast ja samuti nende kõigi kolme elust minema joosta.
„Loomulikult pole see tõsi," vastab Jake'i talle kannatamatult, kuid ma vaevu kuulen teda, sest mulle meenub nende vestlusest hoopis midagi muud.
„Oi, pagan," toon kogemata valjult kuuldavale, kuigi ma seda ei plaaninud," ma saan temast nüüd aru."
„Saad või?" reageerib Rachel kohe sarkastiliselt. „Oli ka aeg," lisab ta teeseldud ohkega. „Millest täpsemalt siis?"
„Ta oli ju ka Madildasse armunud," ütlen jahmunult ning unustan, kellega ma praegu siin olen.
Mu pilk liigub avatud uksele ja peaaegu ootan, et Nate ilmuks mu vaatevälja ja väidaks, et see pole tõsi. Seda ei juhtu.
„See oli kõigest tühipaljas kiindumus," toob Jake kibestunult kuuldavale ja siis vaatan ma talle otsa ning näen seal midagi, mis on kogu loole hoopis uue vaatenurga.
Põlgus. Korraks ka isegi viha. Mulle tundub, et Nate'i tundeid Madilda vastu ei pidanud ta mitte millekski. Korraga hakkab mul Nate'ist kahju ning sel hetkel tunnen hoopis mina Jake'i vastu põlgust.
„Ma ei usu seda," avaldan ning näen noormehe pilgus vilksatamas üllatust. „Loomulikult ma ei tea kogu lugu, aga..."
„Sa ei teagi," katkestab Jake, hääl kõlamas lausa raevunult ning tema ilme on muutunud tulivihaseks. „Madilda valis minu ja me olime õnnelikud, aga siis saadi sellest teada..." Ta hääl murdub lause lõpus, kuid pärast hetkelist enese kogumist jätkab ta taas. „Nate ei armastanud teda," ta peaaegu röögatab seda öeldes," talle lihtsalt meeldis ta, paar päeva või nii. Mina armastasin teda kogu oma südamest ja tema mind."
Vaatan teda ehmunult ning märkan silmanurgast, et isegi Rachel on veidi kohkunud, kuid nähes, et ma tema emotsiooni näen, manab ta esile muretseva ilme, kui ta Jake'i poole pöördub. „Mina ju tean seda," kinnitab tüdruk talle ning püüdes teda rahustada, paneb ta oma käe tema õla peale. „Mina nägin seda kõike, aga Rose ajab lihtsalt rumalat juttu."
Ohkan pahaselt, samal ajal kui Jake tema käe maha raputab. „Nate on sind nähtavasti tugevalt mõjutanud," lausub noormees rahulikumalt ning mingil kummalisel põhjusel on tema pilk kaastundlik.
„Ta pole seda teinud," väidan kindlalt ning seekord tunnen tugevamat vajadust siit majast ära minna. „Ja nüüd unustan ma kogu selle loo ära," luban neile, kuid isegi mina ei usu seda, rääkimata neist kahest.
„Ja murrad vaese Nate'i südame," ei suuda Rachel end talitseda ning muigab pilkavalt, kuid Jake tõmbub uuesti pingesse.
„Vaevalt küll," sõnan, kuid mu häälest kostub teatav kahtlusevarjund.
Järve ääres ütles Nate mulle, et tema süda pole purunematu ja nüüd, kui ma tean, et ta on väidetavalt minusse armunud, siis...Ma ikkagi peaksin siit ära minema ja selle loo unustama.
Rachel kergitab kulmu. „Ma võiksin selle peale lausa kihla vedada," teeb ta mitte tõsiselt võetava ettepaneku.
„Mina võidaksin," teatan, kuid mu hääl pole nii veendunud, kui peaks olema.
„Aga seda ei juhtu," teeb Jake sellele lõpu ning sünge vari libiseb üle tema näo. „Ära muretse, Rose, Nate ei tee sulle midagi."
Silmitsen noormeest jahedal pilgul. „Loomulikult ta ei tee mulle midagi," ütlen ning mu hääl on palju kindlam, kui oma eelmise lause ajal ning seejärel teen välkkiire otsuse siit viimaks ometi lahkuda. „Jätan teid nüüd omevahele, et saaksite oma põneva jutuajamise, mis teil minu ja Nate'i tõttu pooleli jäi, lõpule viia," teatan neile ja tõusen voodist otsustavalt püsti, krahmates selle kõrvalt oma käekoti.
Ent Rachel seisab otse ukse ette, kalk ilme näol. „Rose, mina pole veel sinuga lõpetanud," ütleb tüdruk tõredalt ning jään hetkeks seisma ja vaatan talle kulmu kergitades otsa.
„Kas ma kuulen nüüd, kuidas oled sina selle kõigega seotud?" küsin irooniliselt, mille peale näen teda võpatamas. „Ausalt öeldes ei huvita see mind," toon järsult kuuldavale.
„Rachel, lase tal minna," sekkub Jake sel hetkel, kui ma püüan mõelda, kuidas tüdrukust rahumeelselt mööda marssida.
„Aga...Sebastian..." püüab tüdruk jõetult protesteerida," ta on nüüd loos veelgi sügavamal sees ja me ei tohiks tal nii lihtsalt minna lasta."
Pööran koos temaga oma pilgu Jake'i poole ning jään suure huviga ootama, mida ta ütleb. „Rose peab asja natuke seedima," sõnab noormees arukalt ning selles on tal õigus. „Pealegi elab ta kõrvalmajas ja me saame ta sealt alati kätte, kui see peaks vajalikuks osutama," lisab ta juurde ja see mulle enam ei meeldi, tekitades minus hetkelisi külmavärinad.
Ent kasutan hetke, kui Rachel teda hämmingus ilmega jõllitab ning trügin tüdrukust lihtsalt mööda ning ta isegi ei üritagi mind takistada.
Koridori jõudes ma peaaegu ootan, et Nate välja ilmuks ja mulle loost oma versiooni räägiks, kuid seda ei juhtu ning ma ei kavatse teda ootama ka jääda. Nagist oma mantlit võttes, seisan pika viivu esikus ning kuulatan hetkeks, kuid ma ei kuule isegi Jake'i ja Racheli häält.
Majast välja jõudes, hingan sõõmu talvist õhku ning seejärel jooksen ma läbi lumehange oma koju, sooviga aega paari kuu võrra tagasi keerata.