Päikesest suudeldud

7. osa

Tik-tak. Tik-tak. Tik-tak.... Jõllitan kella ja tema tiksumist häiritult ning hea meelega roniksin sinna üles, võtaksin kella alla ja peidaksin selle kuhugi kapisügavusse, sest mul tunne, et ta teeb järjest kõvemat häält. Kummaline, varem pole ma seda tähelegi pannud, aga täna on see mind korralikult ärritada suutnud. Tõrjun mõte, et asi polegi tegelikult selles tobedas tiksumises, tahaplaanile ja ohkan vaikselt.

Istun prantsuse keele tunnis ja peaksin tegelikult täitma töölehte, mis sisaldab suurel hulgal mulle tundmatuid sõnu, kuid mu vasak käsi ei suuda kirjutamist alustada. Pastakas on hooletult mu käes, kuid paber mu ees on endiselt tühi. Samal ajal teised mu ümber kirjutavad hoolega nagu miski muu poleks neile oluline. Võib-olla praegusel hetkel polegi. Ent minu jaoks on. Prantsusekeelne tööleht tundub minu jaoks praegu ääretult tühisena. Jõllitan neid sõnu, lauseid, küsimusi, mis ootavad vastuseid ning hakkan kirjutama. Kuid need pole vastuseid, mida õpetaja ootab. Kindlasti mitte. Ent paremaks ma praegu suuteline pole.

Lõpetan töölehe täitmise paar sekundit, enne tunni lõppu ning viin selle õpetaja lauale, saades vastuseks naeratuse. Ma ei usu, et ta pärast mu töö üle vaatamist enam nii rõõmus on...Kuid esialgu ma selle pärast ei muretse.

Astun teiste kannul klassist välja ning paratamatult heidan pilgu vastasklassile, kus Jake'il ja ka Rachelil, lõppes äsja hispaania keele tund. Rachel väljub klassist esimeste seas ning minust möödudes pilgutab ta mulle muiates silma, kuid ei jää seisma. Jake ilmub nähtavale alles poole minuti pärast ning tema pilgus on midagi kummalist. Seal on midagi, mida ma täpsemalt määratleda ei suuda.

Poiss vaatab hetkeks ringi ning siis peatub tema pilk minul. Mõne kiire sammuga on ta minu kõrval. Ta naeratab mulle, kuid tema naeratus ei jõua tema silmadesse.

„Meil peaks nüüd koos tund tulema. Kas pole nii?“ pärib ta kinnitust otsides.

Noogutan aeglaselt. „Ajalugu, õpetaja Scottiga,“ lausun.

„Kõlab huvitavalt,“ pomiseb Jake ning vaatab seejärel kella. „Tund algab peagi. Peaksime sinna minema,“ sõnab ta, kuid ta hääl kõlab eemalviibivat.

Ma ei tea, kas ma peaksin selle peale midagi ütlema või mitte, kuid enne, kui ma otsusele jõuan, on Jake juba minema hakanud ning mul ei muud üle, kui talle järgneda.

Jõuame klassi samal hetkel, kui kell heliseb, kuid ma tean, et õpetaja poleks probleemi teinud sellest, kui me oleksime paar minutit hilinenud. Teel meie kohale, saadavad meid nii Racheli, kui ka teiste klassikaaslaste pilgud, kuid keegi neist ei lausu sõnagi. Õpetaja saabub klassi mõni hetk, peale meid ning tund võib alata.

Jake ei lausu tunni jooksul sõnagi. Ei mulle, kui ka kellelegi teisele. Noormees paistab viibivat kusagil kaugel. Paar korda, kui ma tema poole vaatan, märkan, et tema silmad on suletud. Kehitan õlgu ja pöördun taas õpetajat vaatama. Korra taban ka Racheli pilgu, kes muigab saladuslikult ning vaatab siis mujale. See asi ei meeldi mulle.

Jake, Rachel ja see tundmatu Eleanor. Kuidas nad omavahel seotud on? Ja miks Jake Rachelit nähes selliseks muutus? Ta justkui kartis teda. Kuid mõte sellest, tundub mulle naeruväärsena. Asi peaks pigem vastupidi olema. See kõik on lihtsalt veider ja ei puutu üldse minusse. Ent mul on raske loobuda sellele mõtlemast.

Umbes pool tundi hiljem, seisan ma riidehoius ja jõllitan enda seljas olevat pusa. Jake'i pusa. Ma olin selle vahepeal unustanud ja nüüd on noormees juba läinud. Ta lahkus kellahelinaga klassist, samal ajal, kui mina veel asju kokku panin. Muidugi, Jake'il oli lihtsam, sest ta polnud vaevunudki õpikut ja muid asju välja võtta.

Kortsutan kulmu, mõeldes, mida ma nüüd edasi peaksin tegema. Kõige lihtsam võimalus oli muidugi see, et ma annab Jake'ile homme tema pusa tagasi, kuid mind häirib mõte, et mõni talle kuuluv asi on minu toas. Teine ja tunduvalt raskem variant on minna tema juurde koju ja talle see seal anda. Kumbki ei meeldinud mulle. Kuid umbes sekund pärast sellele mõtlemist, olin ma oma valiku teinud.

Ma lihtsalt koputan tema majauksele ja annan tema pusa sellele, kes ukse lahti teeb. Ükskõik, kes see ka poleks. See ei tohiks üle minuti aega võtta.

Kiirustades tõmbasin endale selga, endiselt veidi niiske jaki ning olin mõne aja pärast juba tänaval, teel Jake'i koju. Vähemalt oli hommikune vihm järgi jäänud ning taevas säras taas päike. Ent ma ei saa seda kaua imetleda, sest ma tahan Jake'i pusa loo võimalikult kiiresti ära lahendada, et see seejärel ära unustada.

Jõudes viimaks noormehe perekonna maja ette, märkan seal tuttavat kollast autot. Ühtegi muud sõidukit mulle silma ei hakka.

Tunnen ennast veidi imelikult, kui lähenen majauksele, lootes samal ajal, et Jake avab ise ukse. Enne koputamist kõhklen mõne sekundi, kuid taganeda pole mul enam kuhugi. Koputan ja jään ootama.

Kulub umbes minut, mille jooksul olen juba kärsituks muutunud, kuid pole uuesti koputanud, enne kui kuulen uksele lähenevaid samme. Ajan end sirgu ja kohendan tahtmatult oma helepruune juukseid ning siis avaneb uks. See pole Jake, kes nüüd mu vastas seisab. See on liivakarva juuste ning meresiniste silmadega pikka kasvu noormees, kes silmitseb mind sõnatult.

„Ma ee...tõin Jake'ile tema pusa ära,“ pomisen kohmetult ja tunnen, kuidas ma noormehe pilgu all punastan.

Mulle meenub, et see on mul veel seljas ning veelgi enam kohmetudes võtan jaki seljast ning seejärel üritan pusaga seda sama teha, kuid see osutub keeruliseks, sest mul on käes nii jakk, kui ka kott ja kumbagi pole kuhugi panna.

„Jake, sinu juurde!“ hüüab tundmatu tüüp ning kaob seejärel minu vaateväljast.

Kuulen Jake'i midagi vastu karjumas, kuid tema sõnadest ei saa ma aru.

Kohmitsen ikka veel tema pusaga, kui ta nähtavale ilmub ning mind üllatunult silmitseb.

„Rose,“ sõnab ta kõhklevalt. „Mida sina siin teed?“

Ohkan vaikselt. „Ma tulin seda tooma,“ teatan ning osutan oma seljas olevale riideesemele. „Aga mul on selle seljast saamisega natuke probleeme,“ tunnistan pahuralt.

Jake naeratab laialt. „Kas ma aitan sind?“ pärib ta kulmu kergitades ning astub üle ukseläve.

„Ei,“ lausun kiiresti. „Hoia lihtsalt neid asju,“ käsen ning ulatan talle jaki ja koti.

Noormees võtab need muiates vastu ning jääb mind lõbusalt silmitsema. Tunnen end tema pilgu all veidi kohmetult ja keeran talle selja, tirides pusa seejärel raskustega üle pea. Uuesti ringi pöörates, leian noormehe taas muigamas.

„Sa oleksid selle võinud mulle homme kooli tulla,“ sõnab ta. „Miks sa siia tulid?“ küsib noormees uudishimulikult.

Pööritan silmi. „Sama hästi võisin selle sulle koju ka tuua, kui ma siit niikuinii mööda kõnnin,“ vastan talle kärsitult.

„Tõsi,“ lausub Jake noogutades. „Aga oled sa kindel, et sul mingit tagamõtet pole?“ pärib ta muiates.

„Mis sa selle all mõtled?“ küsin teravalt.

Jake'i sinised silmad säravad mind vaadates. „Võib-olla sa tahtsid mind lihtsalt näha,“ lausub ta lõbusalt.

Vaatan teda tigedalt. „Kindlasti mitte,“ nähvan talle. „Sa ei meeldi mulle,“ lisan ning krahman tema käest oma asjad ning ulatan talle tema pusa tagasi.

Jake naerab. „Eks näis,“ sõnab ta ainult. „Homme näeme,“ lisab ta ning astub tagasi tuppa ja sulgeb ukse.

Ärritunult kõnnin oma kodu poole, silme ees Jake'i naerev nägu. Mida ta endast ometi arvab? Et ma olen temasse armunud? Uskumatu. Sellisse idiooti ei armuks ma kunagi.

Olles oma mõtedes, ei pane ma seda, enne tähele, kui alles siis, kui ma oma maja trepist mõne sammu kaugusel olen. Trepil istub keegi. See on Rachel ning ta naeratab mulle laialt.