Ebatäiuslik • 5sos

6. "M-ma kardan,"

Telefon libises mu käest maha kui Joshua mu juurde jõudis ja mu maast üles tõstis. Ta lükkas mu vastu seina hoides ühe käega mu kõrist kinni ning teise käega vedades üle mu keha.

"Ära tee," sosistasin ma pisarad silmist voolamas.

"Ole vait," sisises ta vastu ning tugevdas enda haaret mu kaela ümber. Pisaraid tuli järjest rohkem ning ma kartsin, et Ashton ei tulegi, sest olin temaga enne nii käitunud. Mehe käsi liikus mu pluusi alla, mu rinna poole. Proovisin teda põlvega tabada, kuid ei suutnud.

Mingil teatud hetkel meest enam mu ees ei olnud. Nägin vaid tumedat varju ning Joshuat maas lebamas.

"Ashton?" küsisin ma põlvili varisedes, proovides uuesti normaalselt hingata, kuid fakt, et ma olin vägistamisele nii lähedal raskendas seda mitmeid kordi. Kuulsin Joshua oigeid kui Ashton teda lõi.

"Ashton, aitab," köhisin ma. Ta lõpetas ning keeras ennast ümber. Tänavavalgusti valguses nägin, et mu päästja ei olnud Ashton. Sattusin veel suuremasse šokki, sest olin veendunud, et helistasin Ashtonile. Mu silmad liikusid Joshuale, kes maas ennast vaikselt püsti ajas.

"Katie, kõik on korras," sosistas mu päästja ning võttis mu sülle. Panin enda käed ümber ta kaela ning nuuksusin. Mees võttis maast mu koti ja pani selle mu sülle. Pisaratel ei olnud lõppu ning mul oli ta särgist tõsiselt kahju.

"Calum, kus Ashton on?" küsisin ma sosinal, sest hingata oli siiani raske ning nutuhoog oli samuti peal. Calum istus koos minuga kõrvalistuja kohale ning tol hetkel mind ei huvitanud, et ta oli mind alasti näinud. Mind isegi ei huvitanud, et ta oli Calum. Ma lihtsalt tahtsin olla kellegi juures, keda ma tundsin.

"Ta tuleb," vastas Calum ning silitas mu selga.

"M-ma kardan," sosistasin ma ning nuuksusin vastu ta kaela edasi. Calum pomises mulle rahustavaid sõnu kuni ma lõpuks nutmise järele jätsin ning peaaegu normaalselt hingata sain. Peale seda nuttu oli see aga keeruline.

"Tahad sa rääkida, mis juhtus?" küsis Calum. Olin siiani ta süles ning ta halli pluusi märgates nägin, et olin reaalselt ta õla täis nutnud.

"Ma tahan koju minna," sosistasin ma ning Calum noogutas. Ta tõstis mu istmele ning pani mul turvavöö kinni. Ta tegi ukse lahti, vajutas selle lukku ning pani selle seejärel vaikse mürtsuga kinni. Ta kõndis teisele poole autot ning pani endale ka turvavöö peale. Autosõit möödus vaikuses. Mina elasin seda sama asja üha uuesti ja uuesti enda peas läbi ning Calum vaatas mind mureliku näoga rohkem kui maanteed.

"Me oleme kohal," ütles Calum ning tegi mu turvavöö lahti. Tundsin, et mul on väga paha olla ning mainisin seda ka Calumile. Ta võttis mu sülle ja kandis majja. Ma ei näinud midagi peale kollase valguse. Calum võttis kiirelt enda jalatsid esikus ära ning kandis mu süles siis minu tuppa. Ta võttis mu baleriinad jalast ning tagi seljast.

Ta haaras mu voodil lebava pusa ja aitas mul selle selga panna. Peale seda tõi ta kausi kuhu ma oksendada saaksin kui tõesti süda nii pahaks läheb. Sest kõndida ma ei saanud.