AITÄH KÕIGILE! EELMISEL OSAL OLI 37 VOTE(DFJHASKJDHSJASGHKASJDG!!!!!!!!!!!!). JA ÜLDSE JUTUL KOKKU 7.2K LUGEMIST JA 1.1K VOTE JAHDGHSAGKHSAGKJHAS AITÄH TEILE!! aa ja ma mõtlen ehk hakkaks mingi aja jooksul pühendusi andma :)
ja miks wattpad koguaeg uueneb? ja miks see koguaeg mu raamatu kirjelduse ära kustutab??
_________________________________________________________________
Koju jõudes kamandas ema meid kõiki pesema ja siis riideid vahetama. Ta ju tahtis Williamile head muljet jätta. Mina läksin esimesena pesema, kuulamata kahe venna vingumist selle üle, et mul vannitoas nii kaua läheb. Ma ei saanud midagi teha, et ma aeglane olen. Vahel ma uimerdasingi iga asja tehes, näiteks siis kui ma neile kahele närvidele tahtsin käia.
Kui ma pesemas käidud oli läksin ma rätik ümber keha enda tuppa ja tõmbasin kapist retuusid ja kampsuni. Jalga tõmbasin paksud täpilised sokid ja nende otsa panin sussid. Juuksed kuivatasin ja kammisin ära, punusin need punupatsi ning võtsin telefoni kätte. Läksin alla ja istusin kööki, laua taha. Ema liikus meeletu kiirusega ühest kööginurgast teise.
"Katie, mine tee ennast korda." ohkas ema, kui ta oli pilgu mulle keeranud.
"Miks? Sa tead, et ta ei meeldi mulle. Mul on ükskõik, kui ta ise ka sellest aru saab. Ma ei pea teda siin suudluste ja lilledega vastu võtma. Keegi ei taha teda siia!" laususin ma.
"Katie! Mine enda tuppa ja ära tule sealt enne välja, kui sa enda sõnade üle järele oled mõelnud."
"Kas ma olen sul viie aastane või?" küsisin ma naerma hakates ja läksin jalgu lohistades trepist üles, enda tuppa. Panin ukse enda järel kinni ja lukku. Viskasin ennast voodile pikali ja saatsin Agnesele update õhtusöögi kohta. Kuna neiu ei vastanud võtsin ma enda läpaka ning logisin sellega facebooki. Otsisin enda ema konto üles ning vaatasin ta sõbralisti läbi, otsides sealt üles Williami. Leidsin ka.
Vaatasin kõik Williami pildid läbi, kuid ei leidnud sealt midagi huvitavat. Igav inimene. Mu sõbranna Juliet oli mulle kirjutanud, kas ma välja viitsin, kuid ei viitsinud. Vastata ka ei viitsinud. Logisin ennast lihtsalt facebookist välja ja võtsin uuesti telefoni kätte. Mul oli sõnum tulnud Harrylt
From: Potter
Kus oled?
To: Potter
Enda toas
From: Potter
Miks?
To: Potter
Las emps ütleb
From: Potter
Ta ei ütle, hakkab karjuma
To: Potter
Ootab Williamit ;)))
From: Potter
Mis sa ütlesid talle?
To: Potter
Vahet pole, ütle empsile, et jtn vahele tnase. Ma vlja
From: Potter
Ta ütles, sa koduarestis.
To: Potter
jajaaaaa
Harry saatis mulle veel ühe sõnumi selle kohta, et ema keeras ära, aga mul oli ükskõik. Las William ka näeb siis, kui hüsteeriline meie ema tegelikult on. Võtsin enda tumba ja tassisin selle rõdule. Seejärel võtsin ühe väikese laua, mis mu toas meigikoti all oli, ja tassisin selle ka rõdule. Selle järel viisin sinna läpaka, laadija ja telefoni. Kõige lõpuks kobisin ise sinna tekiga. Nüüd olingi väljas. Ema ilmselt mõtles, et ma hüppan rõdult alla, jooksen ära ja teen kanepit nii, et silmad pärast veripunased on. Paistab, et olin liialt pailaps, et seda teha. Kanepi tegemine, mind tegelikult ei ahvatlenud ka.
Telefon värises uuesti, kuid nüüd, sellepärast, et keegi helistas mulle. Ekraanil vilkus Potter. Oigasin ja vajutasin väikesele rohelisele telefonile, mis kõne vastu võttis. Panin enda nutitelefoni kõrva äärde ning ootasin ema üüratut karjumist. Minu üllatuseks kõlas sealt aga rahulik ema hääl, kes palus mul veidi viisakamalt riidesse panna ja alla tulla. Ta lisas veel, et see oleks uue telefoni saamise eest viisakas tegu. Mul ei jäänud tegelikult palju valikuvõimalusi. Ilmselt oleks ta telefoni ära võtnud, kui ma oleks enda tuppa jäänud ja filmi vaadanud. Tassisin enda läpaka ja teki tagasi tuppa ning tegin enda juuksed lahti.
Kammisin need ära, punupatsist olid jäänud üllatavalt normaalsed lokid nii, et juustega ei teinud ma rohkem midagi. Panin endale kampsuni jätsin ma endale siiski selga. Paksude sokkide ja susside asemel panin ma jalga õhukesemad sokid. Võtsin telefoni kätte ja läksin alla. Keegi ei öelnud mitte midagi ning õhk oli pingeline. Ema oli ärevil, et enda "eluarmastust" uuesti näeb. Mina olin aga valmis enda mitte kõige paremad enesekaitseoskused käiku laskma. Istusin vendadega kolmekesi laua taga samal ajal kui ema küünla laua keskel põlema pani ning toitu sellele tõstis.
Umbes-täpselt kell 6 kõlas uksekell. Ema kohendas enda kleiti ning tormas siis uksele vastu. Ajasin ennast ohates püsti ja surusin näole naeratuse. Läksin koos Ashtoni ja Harryga samuti kööki. William oli kaasa vedanud roosikimbu ning suure kommikarbi. Ta kallistas ema, käsi libisemas üle terve ema selja. Seejärel oli meie kohustus teda kallistada. Kõige pealt Ashton, siis mina ning minu järel Harry. Suu laiaks venitamine mõjus kurnavalt, sest pidin seda vastu tahtmist tegema. Paistis, et keegi ei märganud seda, või siis ei tahtnud märgata, et mu naeratus mind piinas. Ema kutsus Williami kööki ning pani ta laua taha istuma. Ise istus talle vastu, et nad üksteisega head silmsidet saaksid pidada.
Kogu seltskond rääkid oma vahel, peale minu. Ma ei tahtnud Williamiga mingit tegemist teha ning tema söögilauas ignoreerimine ei olnud probleem. Tõstsin enda taldrikule ahjukartulid ning kanatükikesi, lisasin ka salatit ja võtsin laualt kannust sidrunivett. Kõik oli korras.. seni kuni minu poole pöörduti.
"Katie.." alustas William, vaadates hetkeks emale otsa ning siis mulle," su ema rääkis, et sul on sellel nädalal sünnipäev?"
"Ee... khm.. on jah.." vastasin ma tõmmates kartuli kurku.
"Mida sa sünnipäevaks tahad?"
Kortsutasin kulmu. Ta tahtis mulle midagi sünnipäevaks kinkida või sain ma asjast väga valesti aru. Vastasin: "Telefoni tahtsin.. sain ka."
"Ja rohkem ei taha midagi?" küsis ta. Miks ta pärib?
"Ei.. mul on kõik olemas." vastasin ma, vihjates sellele, et mul ei ole vaja mingit isafiguuri või midagi selle sarnast.
William naeratas ning ma nägin, et ta mõtles mida edasi öelda. Tema ebamugavuse segas aga ema ära pakkudes, et võib talle maja näidata. Vaevalt, et ta Ashtoni ja Harry tuba näitab. Nendes on lihtsalt kõik asjad laiali ja mööblit on raske üles leida.
"Kas sa pead ta vastu nii tõre olema? Sa ju näed, et ta tahab head." ütles Ashton.
"Jah, meie isa tahtis ka esialgu head! Siis kui ta meie vastu käe tõstis, enam ei tahtnud!" pomisesin ma ja viskasin kahvli lauale. Tulin laua tagant ära ja jooksin jalgu trampides enda tuppa. Ema oli koos Williamiga vist alles esimesel korrusel, sest mina nendega kokku ei põrganud.
YOU ARE READING
Ebatäiuslik • 5sos
FanfictionArmastus, viha, valu - kõik need kolm elementi on siin selgelt põiminud. Arvatakse, et kuulsuse elu on täiuslik, et nende lähedaste elu on täiuslik. Kuid ei ole. Selle saab kokku võtta ühe sõnaga - ebatäiuslik. [esimene raamat]
