Ebatäiuslik • 5sos

20. "Ma olen okei,"

Kella kuue ajal hakkasime Calumiga kõiki üles ajama, kes tormas öökima, kes köhis liiva suust välja. Paistis, et mõned olid siiski veel joobes ning neil oli raskusi tasakaalu hoidmisega. Läksin igaksjuhuks autosse ja vaatasin kuidas Agnesega on. Tüdruk oli terve öö samas asendis maganud. Mõtlesin korraks, et ehk tüdruk on alkoholimürgituse saanud ja ära surnud, kuid kui nägin ta selga üles ja alla liikumas rahunesin siiski maha. 

"Agnes," sosistasin ma neiut raputades. Agnes ägises vaikselt ja keeras enda pead. "Agnes, ärka üles!" ütlesin ma uuesti ja tüdruk tegi silmad vaikselt lahti. Ta pilgutas neid paar korda ja vaatas otse enda ette. Siis otsis ta aga ärataja häält ning mind nähes ta naeratas. 

"Hommik," ütles ta ning ma naeratasin samuti. 

"Kuidas sa ennast tunned?" 

"Kergelt öeldes nagu hunnik sitta," ütles ta,"sina?" küsis tüdruk seejärel. Ta ju ei teadnud, et ma olin suurema osa enda ööst veetnud siit eemal, Calumiga. Ja, et ma ei jõudnud kahest siidrist kaugemale.

"Ma olen okei," vastasin ma naeratades, võtsin kasutusele hädavale number kahe, "arvan, et poleks siiski pidanud nii palju jooma." 

Mul polnud midagi viga peale selle, et ma Calumi suudlemist kahetsesin. Võibolla oleksin siiski suutnud välja mõelda mõne muu lahenduse? Näiteks oleksin võinud talle öelda, et lähme võtame veel juua või, et teeme võidu ja tagasi ja võime seal ujuma minna. Loomulikult ei oleks me läinud, aga ettekäändena oleks see ju sobinud. 

"Aitad meil teisi äratada või tunned, et ei taha liikuda?" küsisin ma. 

"Ma võin aidata küll," arvas Agnes ning ma noogutasin olles ta abi eest tänulik. Lootsin lihtsalt, et kõik on tervise juures ja keegi ei läinud ujuma sellel ajal kui mina Calumiga ära olin. Siin ei olnud ju kedagi nii kainet. Paitsis siiski, et kõik olid enda sõbrad ja lähedased leidnud ning me asusime kogu prügi suurtesse prügikottidesse viskama. See võttis meil peaaegu kaks tundi. Kõik lükkasid ropsimisjälgedele liiva peale ja proovisid võimalikult vähe liikuda, et õnnetuse kombel keegi ropsi sisse ei astuks. 

Umbes kella kümneks olime kõik valmis ning kainemad istusid rooli taha. Agnes pandi ühe auto rooli ja mind teise auto rooli. Kummalgi meist polnud lube, kuid mind õpetas mu emps aasta tagasi sõitma. Ma ei tea kuidas Agnes oli seda õppinud, aga igatahes meie juhtimisel kaks autot liikusid. Paar autot jäid meist maha, et üksteist liivast välja sikutada. Sõitsin piirkiirusest veidi madalamalt ning samuti ka Agnes. Kumbki ei tahtnud hunnikusse sõita, eriti veel siis kui autod olid ülerahvastatud, õnnetuse korral oleks see olnud midagu hullemat kui lihtsalt veresaun.

Jõudsime elusa ja tervena kohale. Vanemate pidu oli olnud umbes sama lagane kui noorte oma. Lauad olid ühes hunnikus koos, toolid igal pool laiali. Katkised õhupallitükid lebasid maas ning topsid ja klaasid olid nende vahel. Kõndisime kõik naerdes maja taha, kus oli VÄGA palju telke. Pakun, et need olid ka ülerahvastatud. Enamus noored panid kohe telkide vahele jooksu ja karjusid nii, kuidas kopsud ja häälepaelad võimaldasid. Vaatasin neid koos Agnesega eemalt. 

Hoidsin Calumist nii kaugele kui võimalik. Tundsin ennast sitasti selle pärast, mis öösel juhtunud oli. Veel sitemini see pärst, et ma mäletasin seda kõike ja ometi ei olnud ma ju nii purjus, et ma oleksin teda suudlema pidanud. Calum aga erinevalt minust ei paistnud millegi pärast piinlikkust tundvat. Avastasin ta mind koguaeg vaatamast, kuid keerasin enda pilgu siis kohe ära. Kavatsesin vältida temaga kahekesi sattumist. See kõik oli lihtsalt väga väga vale. 

Kui noored olid suutnud inimesed üles äratada läksid nad ise kõik telkidesse magama. Naersime Agnesega selle peale ja kutsusime koerad enda juurde. Molly lonkis Indiel ja Federeril järgi. Ilmselt olid nooremad koerad ta ära väsitanud. Jäin peagi aga koertega üksinda, sest Agnes ütles, et läheb vaatab mida ta vanemad Aideniga räägivad. Silitasin koeri seni kuni tundsin, et keegi mu selja taga on. Ennast ümber keerates nägin seal seismas Calumit.

Enne kui ta midagi öelda jõudis panin sealt jooksu, otsides meeleheitlikult kedagi kellega kohe rääkima hakata. Calumiga rääkida ma ei tahtnud. Kohe kindlasti mitte! Üsna pea silmasin enda ema kelle juurde ma jooksin. Kallistasin teda tugevalt keerates end nii, et näha, kas Calum on mulle järgnemise lõpetanud. Ta üritas mulle midagi öelda, vormides suuga sõnu, kuid ma pigistasin silmad kinni.

"Mul on ka hea meel sind näha, Kat," naeris ema kui ma olin ta kallistusest vabastanud. Ema vestles mingi mehega. 

"See on mu üks lastest, Katie," naeratas ema mind mehele tutvustades. Ma polnud enam kindel, kas jooksin ema juurde õigel ajal. "Katie, see on William." 

"Aga sa võid mind Will'iks kutsuda," muigas mees ning pilgutas mulle silma. Surusin temaga vastu tahtmist kätt ning vaatasin emale otsa. Tundsin kuidas mulle klomp kurku tõusis, kui silmitsesin ema ja seda Willi flirtimas. Ilma pikemalt mõtlemata läksin ma sealt minema. Mul oli Ashtonit vaja. Ja kohe! Ütlen ausalt, et ma polnud harjunud enda ema nägemas mingi mehega. Peale isa lahkumist oli ema alati vältinud suhteid ja nüüd järsku?! 

"Ashton!" karjusin ma venda juba kaugemalt nähes. Ash keeras enda pilgu mulle ning nähes vägagi hüsteerias mind, tuli ta mulle vastu. Tirisin ta seltskonnast eemale. Harry üritas ka tulla ja kuulda mida ma Ashtonile rääkida kavatsen, kuid ma käskisin tal ära minna. "Ema asendab isa," see oli ainuke asi mida ma enda vanemale vennale öelda suutsin. Tundsin, kuidas paanikahoog mulle peale tuleb. 

"Katie, kas kõik on korras?" küsis Ashton. 

"Ema asendab isa," kordasin ma. Ashton ei öelnud midagi vaid kallistas mind. 

"Võibolla on tal aeg edasi liikuda?" arvas ta. 

"Et ta saaks samamoodi haiget? Et Harry peaks nüüd selle nii läbi elama, et ta seda ka mäletaks?" küsisin ma vihaselt ja tõmbusin vennast eemale. Tahtsin üksinda olla. Kõndisin Ashtonist eemale tegemata välja sellest, et ta mind isegi takistada ei proovinud. Nii palju teda siis kottis mida ma teen. See ajas mind veel rohkem vihale. Paanika asendus vihaga ning ma tundsin, et pean midagi lööma. Jõudsin mingi betoonist põhjaga elektripostini ja lõin seda korjates enda seest kokku kõik viha. Seejärel vandusin.. nii valust kui ka vihast.

Libistasin ennast mööda posti istuli ja vaatasin enda värisevat kätt. Peolised mind ei näinud, sest suur vahtrapuu varjas elektriposti, sealhulgas ka minu. Kuulsin kaugemalt kedagi lähenemas, sinna poole vaadates jalutas mu poole Luke. 

"Miks sa tulid?" küsisin ma ohates. 

"Ma nägin, et Ashton ei teinud midagi. Arvasin, et mina peaksin," ütles Luke ja istus mu kõrvale maha. 

Ohkasin ja vaatasin enda värisevat kätt. Proovisin näppe liigutada ning olenemata valust need ka liikusid. Luu ei olnud katki. Käsi oli siisk väga valus ja nukid verised. 

"Mis sa enda käega tegid?" küsis Luke, "tohin ma seda vaadata?" 

"Pihku panin tead," iroonitsesin ma, "ära puuduta." 

Luke turtsatas ja hoidis mu kätt küünarnukist. Sealt ei olnud valus. 

"Lähme ja teeme selle puhtaks, ma panen sideme ka ümber," ütles Luke. 

"Ma ei taha sinna praegu tagasi minna," 

"Oota siis siin, okei?" 

"Okei," vastasin ma. 

Tagasi ei tahtnud ma minna, sest seal olid Ashton, Will, ema ja Calum. Need olid piisavad põhjused, et mind siin elektriposti juures hoida. 

________________________________-

Hommik päikesekiired! :)

Enam ma kahte osa päevas ei postita.

JA NAGU REAALSELT 3.7K LUGEMIST JA 576 VOTE.