Ebatäiuslik • 5sos

17. "See on.. huvitav,"

Kuna päev oli siiski pikk ja palav otsustasin, et panen endale ka bikiinid selga. Võtsin need kotist välja ja hoidsin neid käes otsides lisaks endale veel uued sinised lühkarid ja musta värvi valge pealuuga särgi millel olid sisselõiked seljal, käe ümber panin ka patsikummi. Jooksin koos nendega majja.

"Luke!" karjusin ma üle maja. Ülevalt kostus kolistamist ning peagi tatsas Luke mööda pruuni treppi alla. "Kus vannituba on?"

"Su kõrval," ütles ta. Mu kõrval oli tõesti uks. Tegin selle lahti ja leidsin enda eest vestu koos dušinurgaga.

"Tänks," ütlesin ma talle naeratades ja lukustasin ennast vannituppa. Võtsin märjad riided seljast ja panin kuivad asemele. Kammisin juuksed näppudega läbi ja punusin need lõtva punupatsi. Panin enda riided radikale kuivama. Seejärel väljusin vannitoast ning ka majast. Kõik poisid olid pandud puid tassima suure lõkke juurde, mis õhtul süüdata kavatseti.

"Katie!" kuulsin ema hüüdmas.

"Noh?" küsisin ma tema poole jalutades.

"Vii koerad maja taha, nad jäävad siin kõigile jalgu," ütles ta ning ma noogutasin.

Haarasin maast Molly palli ja kutsusin koeri, kes palli nähes kõik suure õhinaga minu poole jooksid. Olles maja nurka jõudnud viskasin palli maja taha ning koerad panid sellele järele. Läksin ise ka maja taha, et tagada see, et nad maja ette uuesti ei läheks. Molly jooksis palliga minu poole ning ootas, et ma selle ta hammaste vahelt ära võtaks. Seda ma ka tegin ning saatsin uuesti palli teele. Seekord sai palli Michaeli koer, Federer.

Selle asemel, et pall mulle tuua jooksis ta sellega Indie ja Molly eest ära. Puudlile öeldes, et ta palli minuni tooks keeras ta mulle selja ja jooksis veel kaugemale, kaks teist koera tal järel. Oli näha, et Mikey polnud enda koerale parimaid kombeid õpetanud, samas ega Michaeli omad ka parimad ei olnud.

Vahepeal saabus veel inimesi ning ma läksin uuesti maja ette. Sinna, kus olid Ashton ja teised. Luke kallistas hetkel minust pikemat punapäist neidu. Seda tüdrukut kallistasid ka teised, väljaarvatud Harry. Punapea nägu läks aga särama kui ta mind nägi.

"Veel üks tüdruk," kilkas ta ja tuli minu juurde, "ma olen Agnes."

"Katie," naeratasin ma vastuseks ja surusin tüdruku ulatatud kätt. Agnese silmad olid rohekas-sinised ning ta põsed ja nina olid kaetud tedretähnidega.

"See on Harry," ütles Luke siis viibates Harry poole, kes enda säravat naeratust tegi, mis kõik ära pettis. Polnud ta nii süütu ja vaikne poiss midagi.

"Agnes," naeratas punapea mu väikevenna poole vaadates.

"Okei, ma arvan, et te ei ole mu vennaga kohtunud. Ta on ee... seal," ütles ta ja näitas näpuga tumepruunide juustega poisi poole, kes oli reaalselt 2 meetrit pikk. "Aiden!" karjus Agnes ning tumedapäine poiss keeras ennast meie poole. Agnes vehkis enda käega, et kutt meie juurde tuleks ning seda ta ka tegi.

"Näed, need on Luke, Ashton, Michael, Calum, Harry ja Katie. Sõbrad, see on Aiden," tutvutas Agnes meid, samal ajal igaühele näpuga näidates. Aiden noogutas ning surus kõigiga kätt. Kui ta minuga kätt surus siis tundus mulle tõesti, et ma ei saanud talle otsa vaadata, sest ta pea oli nii kuradi kõrgel ja päike paistis silma.

Kui õhtune aeg kätte jõudis olid enam-vähem kõik külalised, kes lubasid tulla kohal. Inimesi oli kuskil 100-120 ringis ning 30 olid neist minu vanused teismelised. Seal oli ka suur hulk paariaastaseid. Nagu oliem varem kokku leppinud, läksime me randa. Meid oli umbes 25 või rohkem, mõned jäid enda vanemaid valvama. Läksime mitme autoga, mis olid väga ülerahvastatud. Osad plaanisid tagasi tulla, osad kas autodes või telkides magada mille nad kaasa olid võtnud. Mina olin üks nendest, kes kavatses autos magada.

Liz'il polnud midagi selle vastu, et me noortematega randa läksime. Loomulikult seda ta ei teadnud, et seal meie väike jooma tuleb. Lubasime kõik üksteisele, et koristame enda järelt hommikul pahna ära ka. Jõudes mere äärde, sinna salajasse kohta suutsime kõik autod sinna rivvi mahutada. Mõni jäi liiva sisse kinni, kuid otsustasime selle pärast hommikul muretseda. Kui kõik noored lõpuks rannal olid tundus rahvast väga palju. Lärmi oli ka palju.

Pooled läksid metsa puid otsima, ülejäänud võtsid autodest kaasa võetud plastikust lauad ja panid need snäkke ja alkoholi täis. Mina üritasin lihtsalt mitte kellelgi ees olla. Ashton oli üks neist, kes alkoholi tassis. Harry't ei lubanud mina ja Ashton kaasa, sest me kumbki ei viitsinud teda terve õhtu jälgida. Ilmselt oleks ka tema siin juua tahtnud, kui kõik ümberringi joovad.

"Agnes, too tikud!" hüüdis keegi ning ma nägin punapead endast mööda tormamas. Ta võttis autost, mille vastu ma ennast toetasin, tikud ja viskas need enda vennale, kes need kinni püüdis. Punapea astus paar sammu tagasi ning jäi minu kõrvale pidama.

"Mis passid?" küsis ta ja ronis auto kasti. Ronisin tema järel ning me istusime sinna maha.

"Ootan, et kõik rahulikum oleks," taipasin ma talle siis vastata. Agnes noogutas ning vaatas teiste noorte poole.

"Kuule," alustas ta.

"Jah?"

"Mis tunne on kuulsuse õde olla?" küsis neiu. Küsimus tuli mulle ootamatult. Mul oli selliseid asju varemgi küsitud, kuid see ehmatas mind iga kord. Naljakas oli mõelda, et Ashton oli kuulus.

Olin peaaegu alati selle tunde kohta valetanud. Alguses oli kõik väga tore, kuid enam mitte. Tundsin, et ma ei saa enda vennalt nii palju tähelepanu kui õde peaks vennalt saama. Minul ja Ashtonil olid küll enam-vähem soojad suhted, kuid me ei olnud nii lähedased. Ja pealegi tundus, et ta perekond ei ole tal enam number üks. Nüüd oli tema jaoks number üks bänd ja tema fännid. Teisel kohal oli perekond, arvasin, et see oleks pidanud vastupidi olema. Mul oli sellest rahast ükskõik, mis meid nii palju aitas, kuid me saime ka varem hakkama

"See on lahe," vastasin ma naeratades. Väike hädavale ei tee midagi. "Võimas on näha enda venda lavadel laulmas ja ausalt midagi enda eluga tegemas."

"Usun," vastas ta naeratades ja ohkas siis, "Aiden on gamer. Mängib youtubes neid mänge ja saab pappi."

"See on.. huvitav," ütlesin ma. Olin küll midagi gameritest kuulnud, kuid mitte kunagi varem ühtegi vaadanud või päriselus näinud.

"Jah, kõlab nagu ta oleks nohkar.. ega on ka," itsitas Agnes enda vanema venna üle naerda. Naersin koos temaga.

Oleksin eelistanud kui Ashton oleks nohkar.

_________________

Okei ausalt varsti läheb põnevamaks.

Aitäh kõigile votede ja kommentaaride eest! Poleks kunagi uskunud, et see jutt nii edukaks saab :D