Ebatäiuslik • 5sos

30. "Ema on õnnelik."

Suurem osa sellest osast on telefonis kirjutatud. Sorry kui vigu näete :) Aitäh kõigile kommentaaride ja votede eest!! ja andestust, et ma osa hommikul üles ei pannud :D 

______________________________________________________________

"Lõpeta!" käratasin ma Harryle, kui ta mu jalgadega togimist järele ei jätnud. Ta vaid naeris ning jätkas, ohkasin ja ajasin ennast püsti. Istusin Harry toast elutuppa veetud kott-toolile. Harry jättis mu seal olles rahule ning pani hoopis enda fifa tööle. Mina temaga mängida ei viitsinud ning seetõttu süvenesin ma enda telefoni. Saatsin Agnesele sõnumi, kuid ta ei vastanud. Magas vist. Ashton tuli samuti elutuppa. Ta võttis ühe puldi ning seejärel mängisid nad üle tunni fifat.

Veetsingi suurema osa päevast koos kahe vennaga. Lõpuks võtsin ise ka puldi kätte. Kell seitse tuli aga ema koju ja korraldas meile erakorralise koosoleku. Meil polnud kunagi ühtegi olnud, mis tõttu ma ei osanud midagi oodata. Harry pani fifa pausile ja me läksime kõik kööki. Harry ja Ashton istusid laua taha, mina aga köögimööblile. Ema pani vee keema ja võttis kapist teepaki. Meie poole vaatamata küsis ta: "Tahate ka teed?"

"Miks meil kogunemine siin on siis?" küsisin ma. Tahtsime seda kõik teada.

"Noh.. tegelikult on asi nii, et William tuleb meile õhtusöögile! Täna" kilkas ema. Sel hetkel lootsin ma, et mul lõi kuulmispuue välja. See pole nalja asi, kuid ma ei tahtnud seda, mida ma just olin kuulnud, kuulda. Ma ei osanud emale midagi öelda, Harry ja Ashton samuti mitte. Paistis, et kõige rohkem ootas ema minu reaktsiooni. Ma ei saanud temast aru, absoluutselt. Ajasin ennast sõnagi ütlemata püsti ja läksin köögist minema. Võtsin suuna enda toa asemel, Harry tuppa ja istusin tema voodile.

Ema tahab minuga uuesti seda ta-hakkab-sulle-meeldima juttu rääkida. Ta teadis ise ka, et ei hakka. Minevikusündmised olid mul liialt hästi meeles. Mõtlesin, kas sellest on üldse võimalik kunagi üle saada. Sest sellest oli möödunud pea 13 aastat ja paistab, et mul oli jätkuvalt jälg sellest mälestusest. Mu mõtted katkestas Harry, kes tuppa tuli ja mu kõrvale istus. Esialgu ei öelnud ta midagi, mina ka mitte.

"Miks sulle Will ei meeldi?" küsis Harry. Ma ei saaanud, tahtnud ega julgenud talle rääkida, mis aastaid tagasi juhtus. Ma ei tahtnud, et ta enda isasse minu mälestuste tõttu halvemini hakkaks suhtuma.

"Ta lihtsalt ei meeldi mulle." vastasin ma õlgu kehitades. Võibolla kui nad on emaga koos läheb ta mu emale või Harryle kallale. Ma lihtsalt muretsesin ette, palju.

"Mulle ta meeldib." ütles Harry.

"Miks?"

"Ema on õnnelik."

Ma ei osanud selle peale midagi vastata. Ema võis õnnelik olla, aga uue mehe leides peaksid teised kannatama. Nad ilmselt käiks igapäev hommikuti kohvikutes ning lõpuks käiks päikeseloojanguid vaatamas. Siis hakkaksid nad Ashtoni kulul elama nii, et Ashton ja tema bänd pankrotis lõpetaksid. Okei võibolla ei oleks asi nii hull, kuid mina kavatsen jätkuvalt selle suhte vastu olla. Telefon mu käes värises, sest mulle oli sõnum tulnud.

From: sitapea

Hei kallis <3

To: sitapea

Ära hakka :ss jobu

From: sitapea

Okei okei :D

To: sitapea

Oli asja ka?

From: sitapea

Nii tõre

To: sitapea

Oota..

To: sitapea

Oli asja ka? :)))))))))))))))))))

To: sitapea

Parem?

From: sitapea

jah :)))))))))))) tegelt ei olnud. Mul igav

To: sitapea

Väga kurb :)

From: sitapea

Külm

To: sitapea

Kasutasin smaili

From: sitapea

soojendab mu südant

To: sitapea

Ma teadsin :))

Calum saatis mulle veel ühe sõnumi, kuid ma ei viitsinud vaadata, mis see oli. Ema ei tulnud mind otsima ning Harry tuba oli liiga sassis, et siin rohkem aega veeta, kui 10 minutit. Ajasin ennast diivanilt püsti ja jalutasin ta toast välja, jättes ukse enda järel meelega irvakile. Kuulsin Harryt enda selja taga vingumas, kuid tagasi ma ka minna ei kavatsenud. Tegin enda toa ukse lahti ja astusin sisse. Läksin rõdule ning istusin sinna maha. Õues ei olnud enam eriti soe, kuid palav ka ei olnud. Telefon värises mu käes uuesti.

From: sitapea

Tead, Katy Perry on mu babe

From: sitapea

Miks sa ei vasta? :(

To: sitapea

Kas ma peaksin nüüd armukade olema või midagi?

Nüüd oli tema see, kes ei vastanud. Ma ei pannud seda talle pahaks, vaid otsustasin hoopis Agnesele helisata. Tema teadis, et mulle William ei meeldinud. Kindlat põhjust ta lihtsalt ei teadnud, aga õnneks ta ei küsinud ka. Kui ma valmis olen, siis räägin. Otsisin kõnelogist Agnese üles ja vajutasin ta nimele. Telefon hakkas kutsuma ning ma panin selle kõrva äärde. Minu kahjuks ei võtnud Agnes aga vastu. Umbes minuti pärast saatis ta mulle aga sõnumi, et ta ei saa rääkida, sest ta vanemad teevad talle ja Aidenile peapesu. Mõtlesin, millega nad nüüd hakkama olid saanud.

"Kat!" kuulsin Ashtonit lõugamas. Ajasin ennast püsti ja kõndisin tuppa, kus Ashton seisis.

"Noh?"

"Lähme kinno, Harryga." ütles ta. Oleks ta öelnud, et me kahekesi läheks, poleks ma kaasa läinud.

"Mida vaatama?" küsisin.

"Ma ei tea.." vastas Ash kukalt kratsides.

"Okei, vahet pole." muigasin ma ja me läksime koos toast välja, Harry tuppa.

Ta oli loomulikult õnnes, et me kinno läheme. Minul polnud ka selle vastu midagi. Emaga kahekesi siia jäämine oleks olnud lihtsalt kohutavalt piinlik. Minu käitumismeetod oli teda ignoreerida. Õhtul pidin nii kui nii teda ja Williamit miilustamas vaatama. Lihtsalt kohutav. Ma oleks selle asemel terve päeva PSY'd kuulanud. Ja, et oleks öeldud. Ma ei salli seda lauljat. Mulle jäi mõistatuseks, kuidas suudab keegi nii tüütud laulud välja mõelda ja nende pealt raha teenida. Müsteerium.