Ebatäiuslik • 5sos

39. "Ma ei ole veel 18."

"Palju õnne sünnipäevaks, Kit-kat." mõmises Calum teiselt poolt telefonitoru. 

"Ma ei ole veel 18." vastasin ma muiates. 

"Ahah.. mis kell siis?"

"Täpselt kell viis null kaks." 

"Oota, ma panen äratuse." itsitas Calum. 

"Miks?" 

"Soovin õnne sulle siis." vastas ta. Ma muigasin. 

"Ahah." 

"Millal me uuesti kohtume?" küsis ta. 

"Ma ee... ei tea, kas me nagu eee... üldse peaksime kohtuma?" 

"Ashton hirmutas su ära jah.." naeris ta. 

"Ei." 

"Jajah." naeris ta edasi. 

"Lõpeta." muigasin ma. Muie kadus kohe, kui kuulsin end toa ust avanemas ja kedagi tuppa astumas. "Kuule ma pean lõpetama. Tsau!"

Panin kõne kinni ja kõndisin tuppa tagasi. Seal seisis Ashton. 

"Kellega sa rääkisid?" küsis ta. 

"Ee.. Julietiga." vastasin ma. Calum võis ju korraks olla Juliet. 

Ashton noogutas ning tuli ja kallistas mind, kuid ei öelnud midagi. Ta teadis, et ma vihkasin seda, kui mulle enne õnne sooviti kui ma 18 olin. Nagu ma võisin ju enne seda kui ma 18 sain, ära surra. 

Ta läks muiates minema ja pani tule enda järel kustu. Mina pugesin voodisse.  Ärgates plaanisin olla vähemalt 18. Panin silmad kinni ja vajusin suhteliselt kiirelt magama. 

Ärkasin selle peale, et mu telefon helises. Ilma silmi avamata otsisin telefoni öökapilt üles ja panin kõrva äärde. Telefon helises jätkuvalt ning siis taipasin ka sõrmega üle ekraani tõmmata. Panin telefoni uuesti kõrva äärde. 

"Palju õnne sünnipäevaks, Kit-kat!" kuulsin Calumi unist häält teiselt poolt toru. 

"Mmh.." ümisesin ma vastuseks. 

Ma ei mäletanud, kas ta rääkis veel midagi või ei, sest ma vajusin magama. 

"Katie! Ärka üles." ütles Agnes mind vaikselt raputades. Tegin silmad lahti ja vaatasin talle uniselt otsa. 

"Hommik." 

"Palju õnne sünnipäevaks!" kilkas neiu siis ja hüppas mulle kaela. Vaiksest Agnesest polnud enam midagi alles.

"Aitäh." laususin ma, kui uuesti kopsud õhku täis sain.

"Okei, tee mu kingid nüüd lahti." lausus ta ja viskas mulle kolm kingikotti sülle.

"Kas ma enne üles ei tohi ärgata?"

"Sul on juba silmad lahti," piiksus ta, "tee palun lahti!"

Muigasin ning tegin esimese kingi koti lahti. Mu tekile potsatas kuldne naistekäekell, mis paistis umbes kolm korda kallim kui mu telefon.

"Agnes!" kiljatasin ma.

Ta itsitas ja plaksutas käsi. Seejärel hüppas neiu põlvili voodisse ja vaatas silmad elevust ja vett täis, mulle otsa.

"See maksis nii palju!" ütlesin ma. Tüdruk noogutas, kuid vaikis. "Aitäh, aitäh, aitäh!" ütlesin ma ning kallistasin teda.  Agnes naeratas ja käskis  mul teised ka lahti teha.

Temalt sain endale veel kingituseks ehtekomplekti, viimases ja kõige väiksemas kotikeses oli pakk kondoome.

"Eee?" küsisin ma nendega ta nina all lehvitades.

"Ma tean, et sul on keegi, kellega neid vaja võib minna." muigas ta.

"Ei ole." vastasin ma vaikselt. Calumiga ma vahekorda ei kavatsenud astuda, ilmselt mitte kunagi! Ja kedagi teist mul ei olnud.

"Kuule ma ärkasin siis üles, kui sa rõdule läksid ja öösel ärkasin ka.. su telefonihelina peale." muigas ta uhkelt.

"Sa oled valesti aru saanud."

"Kuidas ütled," muigas ta, "igatahes.. tee ennast korda. Me läheme välja!"

"Ma ei jaksa." oigasin ma.

"Ära hädalda ja mine pesema." ütles Agnes ning sellega oli see otsustatud. Neiu lahkus mu toast ning mul ei jäänud muud üle, kui ennast püsti ajada. Haarasin kapist kaasa puhta pesu, retuusid ja kampsuni ning läksin nendega vannituppa.

Pooleldi uimaselt, suutsin siiski üllatavalt kiiresti pesemas ära käia ja ennast ka riidesse panna. Juuksed jätsin märgadena ja sassis õlgadele rippuma ning läksin kööki. Seal oli ainult Agnes.

 "Kus mu kaasverelised on?" küsisin ma tüdrukult.

"Ma eee.. ei tea.." vastas ta.

"Kindel?"

"Jaaa," pomises neiu, "mis sul üldse seljas on?"

"Sa ju näed."

"Mine pane need asjad selga, mis me eile sulle ostsime."

"Miks?" küsisin. Mulle sobisid retuusid ja kampsun ka.

 "Sest sul on täna sünnipäev." vastas ta.

"Okei, olgu." vastasin ma ja läksin enda tuppa ning vahetasin riided. Panin endale kogu eile ostetud kraami selga, isegi kingad ja läksin tagasi kööki, kus Agnes ootas mind plastikust tiaaraga. "Mis asi see on?"

"See on tiaara. Me peame ju kuidagi maailmale teatama, et sul on sünnipäev."

"Kui mul see peas on arvavad nad, et ma olen kahene!"

"Palju õnne sulle siis," ohkas ta, "juuksed mine tee ka korda!"

Ohkasin vihaselt, kui vastuvaidlemata ja läksin köögist taas minema. Nüüd vannituppa. Föönitasin enda juuksed ära ja kammisin need läbi. Sirgendasin juuksed ära ja läksin uuesti alla. Agnes oli samal ajal süüa teinud. Ta võttis kapist taldriku ja pani omleti sinna peale, joonistades seejärel ketšupiga sinna naerunäo. Kõige tipuks võttis ta sahtlist ühe tordiküünla ja pani selle omleti paksemasse osasse püsti. Ta pani mind peaaegu ignoreerides küünla põlema ja keeras ennast naeratades uuesti minu poole.

Ta pani mulle naeratades selle tobeda tiaara pähe ja käskis istuda. Kuulasin ta sõna ning otsustasin selle veidra mänguga kaasa minna. Punapea pani mulle taldriku ette ja andis ka noa ja kahvli.

"Puhu ära ja soovi midagi." naeratas ta.

Pööritasin silmi ning puhusin küünla ära ning soovisin, et mu toit maitseks sama hästi, kui see välja nägi.

Agnes tõmbas itsitades mu toidust küünla ära ja lasi mul sööma hakata. Ise ta pesi samal ajal panni puhtaks ja pani selle kappi.

"Noh, nüüd kui sa valmis oled.. lähme välja!" ütles ta ja kõndis esikusse ning pani endale kingad jalga. Mina lonkisin ta järel samal ajal saates emale sõnumi, et kus ta oli. Mul oli mõnelt tuttavalt ka sünnipäevaõnnitlused ning ma vastasin neile kõigile lihtsa aitäh'iga.

______________________________________

Finally uus osa!

Okei, ma tean, et kool pole isegi nädal kestnud(mul vähemalt mitte), aga siiski on gümnaasium juba VÄGA raske ning uue kooliga harjuda oli ka VÄGA raske nii, et sorry, et uut osa pole ilmunud.

Aitäh kommentaaride ja votede eest!!