Passisime Ashtoni ja Harryga terve ülejäänud päeva diivanil ja mängisime fifat. Mingi aeg tellisime ka pitsat.
Järgmisel hommikul teatas ema meile aga, et me läheme järve äärde, meie vanasse suvilasse, kus ei elanud hetkel mitte kedagi.
Järgmisel päeval pakkisime asju ning vaidlesime peaaegu kõige üle. Õhtul käsutas ema meid kõiki tahaistmele, sest muidu me oleks läinud eesistme pärast kaklema. Indie istus enda puuris.
"Süüa tahate midagi?" küsis ema kui olime umbes 30 minutit sõitnud. Karjusime kõik üle üksteise, et tahame Starbucksi minna. Kui ema oli auto seisma jätnud läksime me kolmekesi välja arutades mida keegi endale ostab. Ma võtsin endale ühe maasikasmuuti, kohvi, ühe koogitüki ja paar pirukat. Nii peaksin pidama vastu terve tee.
Uuesti teele asudes olime kõik vaikselt. Kes twitteris, kes facebookis ja, kes mängis mänge. Kui ma olin enda kohvi ära joonud polnud mul enam midagi teha nii, et ma panin kõrvaklapid pähe ja panin telefonist muusikat. Ekraanilt pudenes siiani üksikuid kilde.
"Kat, ärka üles," raputas Ashton mind. Avasin silmad ja vaatasin vanemale vennale otsa.
"Me oleme kohal?" küsisin ma. Kõrvaklapid oli Ash ise mu kõrvadest ära tirinud.
"Jah," ütles ta ning ma vaatasin aknast välja. Õues oli pime ja tähed särasid taevas, kuud ma ei märganud, ilmselt oli see mõne männi taga. Ronisime Ashtoniga koos autost välja ning Ashton pakkus, et võtab mu selga, et ma uimasena pikali ei kukuks. Tasuta trantspordist ma ära ei öelnud. Ema oli elektri sisse pannud ning Harry süütas ukse kõrval oleva lambi. Indieät nägin lihtsalt varjuna kõrge rohu sees kargamas.
Ashton lasi mu terassil maha ning me läksime kõik viiekesi majja. Maja lõhnas niiskuse järele ning oli tunda, et siin ei olnud kedagi kaua aega viibinud.
"Hommikul on kell 9 äratus, ise teate, mis teete," ütles ema ja kallistas meid kõiki ning läks siis mööda koridori edasi, koer tema järel. Vaadates magamistoad üle, otsustasime vendadega, et magame kõik ühes toas. Mina selle vastu ei olnud, sest maja ei tundunud just eriti hubane kuigi olin siin veetnud suure osa enda lapsepõlvest.
Ashton ja Harry tassisid meie kõikide asjad majja ning me seadsime ennast meie ühisesse tuppa sisse.
"Okei, reegel number üks," ütlesin ma keerates end Ashtoni ja siis Harry poole,"keegi ei peereta."
"Mis on reegel number kaks?" küsis Harry naerdes.
"Number kaks on, et tekki ei tiri," vastasin.
"Meil on eraldi tekid," ütlesid poisid korraga.
"Ei huvita," vastasin ma ja viskasin ennast pikali.
Ashton ronis ühele poole mind, Harry teisele poole. Jäin magama kuulates kuidas Ashton ja Harry nihelesid.
Olin hommikul esimene, kes ärkas. Ashton ja Harry laiutasid mõlemal pool mind ning mul oli raske ennast ümber keerata. Kuidagi suutsin ma ennast püsti ajada ning ma hüppasin voodist vaibale. Otsisin enda kotist endale puhtad riided ja läksin vannituppa, et hommikul esimesena pesemas käia. Kõigil oli alati probleem sellega, et ma veedan liiga palju aega vannitoas. Palun vabandust, et ma tahan puhas olla.
Pesus käidud, panin endale riided selga ja punusin juuksed punupatsi. Läksin kööki ja tervitasin ema ja koera, kes seal istusid.
"Magasid hästi?" küsis ema. Vaatasin kella, see näitas poolt üheksat.
YOU ARE READING
Ebatäiuslik • 5sos
FanfictionArmastus, viha, valu - kõik need kolm elementi on siin selgelt põiminud. Arvatakse, et kuulsuse elu on täiuslik, et nende lähedaste elu on täiuslik. Kuid ei ole. Selle saab kokku võtta ühe sõnaga - ebatäiuslik. [esimene raamat]
