Ebatäiuslik • 5sos

23. "Päriselt?"

OKEI TE OLETE NII LAHEDAD, NAGU REAALSELT 28 VOTE ÜHE PÄEVAGA JESUS CHRIST VÕTKE VEEL ÜKS OSA :DDDDDDDDDD

___________________________________

Trepile keegi mulle järgi ei tulnud. Mul  oli selle üle ainult hea meel. Vahelduseks üksi olla oli tore. Õues ei olnud veel pimedamaks läinud kuigi kell oli juba 7 õhtul. Tundsin, et olen tänasest päevast väsinud ning see, et ma öösel ei maganud ei teinud asja kuidagi paremaks. See väike uneaeg, mis mul Luke voodis üksi oli tegi mu veel väsinumaks. Igatsesin enda kodu ja voodit. Mõtlesin, kus meie autovõtmed on, et ma saaks sinna magama minna.

Kuulsin kuidas uks väikse kriuksatuse saatel mu taga avanes. Ma ei vaadanud, kes tulijaks oli, kuid sain peagi parfüümi järgi aru. Mu ema.

"Miks te vaidlesite?" küsis ta nagu poleks varem mu peale vihane olnudki.

"Me oleme varem ka vaielnud," ütlesin ma, "siis pole see sind väga huvitanud."

Vaatasin emale otsa ning turtsatasin, keerasin pilgu enda jalgadele.

"Ära anna mulle seda ma-kasvatasin-sind-paremini pilku," pahisesin ma välja.

"Ma pole sulle nii otsa vaadanud,"

"Sa vaatad mind koguaeg nii,"

"Ei vaata,"

"Vaatad küll," vaidlesin ma vastu.

"Kas sulle meeldib Will?" küsis ema seejärel.

"Ei," vastasin ma ausalt, "sulle?"

"Jah, ta on tor-"

"Nii kaua kui tema ka meid kõiki lööb?" küsisin ma ja vaatasin uuesti emale otsa. Tundsin, kuidas pisarad silma tulevad. Ma ei tahtnud nutta.

"Need on kaks erinevat asja," ütles ema, tundus, et temalegi meenus see, mis aastaid tagasi juhtunud oli.

"Kuidas? Sa ei tunnegi seda meest,"

"Miks sa ei taha, et ma lihtsalt õnnelik oleks?" küsis ema ning ajas ennast püsti.

"Miks sa ei taha, et meie õnnelikud oleks?"

"Ma ju proovin,"

"Uue mehe leides? Kuskilt sünnipäevalt?" küsisin ma sisinal ning vehkisin käega maja poole.  

"Harry oleks õnnelik,"

"Harry ei tea, mis aastaid tagasi juhtus!"

"See ei kordu enam!"

"Sa ei tea seda meest! Sa ei saa mulle midagi sellist lubada!" ütlesin ma. Tahtsin kuskile põgeneda, kuid kuskile ei olnud minna. Minema ma joosta ei tahtnud. Inimestega rääkida ka mitte.

"Katie," ütles kuskilt ilmunud Agnes. Nüüd tulid alles pisarad. Agnes pani enda käed ümber mu õlgade ning kõndis mind enda külje all hoides eemale. Istusime taaskord selle sama suure vahtrapuu all, kus ma enda käe katki lõin. Tundub, et ma jõuan siia päevas ikka päris mitu korda. Tundsin ema vastu viha. Tundus, et nüüd tundis ta ennast kui maailma naba. Kui ema Williga kokku kolib, mis siis saab? Mina lähen varsti kodust välja, Ashton otsib endale oma elamispinda, Harry jääb sinna üksinda. Koos ema ja Will'iga.

Võibolla see Williams on üldse mingi pedofiil. Ma isegi ei taha mõelda, mis siis juhtuks. Kuidas mu ema aru ei saa, et ma ei taha, et nad haiget saaks? Tema ja Harry.

"Katie, kas kõik on korras?" küsis Agnes. Ta istus mu kõrvale maha.

"Ma ei tea,"  vastasin talle õlgu kehitades. Ma ei tahtnud talle ka enda elulugu rääkida. Hetkel oli ainuke inimene, kes seda väljaspoolt meie pere teadis Luke ning ma ei tea, kas see oli olnud üldse õige otsus talle seda rääkida. Võibolla räägib ta sellest ülejäänud bändile nii, et lõpuks jutt levib kuni see meediasse jõuab?

"5sosi trummari traagiline lapsepõlv"

See oleks sama kohutav kui sellele mõtlemine. Pahisesin õhu enda kopsudest välja ja jäin nõutult enda jalgu vaatama. Sees kriipis, sest olin terve perega tülli pööranud, kuid samas tundsin ma, et polnud midagi valesti öelnud.

"Tahad, ma räägin sulle midagi?" küsis Agnes mu mõttelõnga katkestades.

"Noh?" vastasin tujutult.

"Mina ja Aiden vaidleme ka,"

"Tüüpiline õe ja venna värk,"

"Mkm. Me vaidleme ja kakleme, füüsiliselt," lausus Agnes. Kortsutasin kulmu ja vaatasin punapeale otsa, oodates, et ta jätkaks.

Agnes tõmbas enda põlved lõua juurde ja toetas pea sinna. Ta muigas enne kui lausus: "Ükskõrd kutsus mu ema meile politsei, sest ma hoidsin Aideni pead enda jalgade vahel kinni ja ta reaalselt lämbus. Samal ajal peksis ta mind vastu kintsu. Mul oli seal pärast kolme rusika suurune sinikas."

"Päriselt?"küsisin ma kulmu kortsutades.

"Ei," muigas Agnes, "aga rusikatega oleme üksteist ikka peksnud."

"Kaua sul selle välja mõtlemiseks aega läks?" küsisin ma muiates.

"Kaks sekundit. Mul on elav fantaasia,"

"Sain aru jah,"

"Nii, et.. mis sa siis täna teha kavatsed?" küsis Agnes viies teema uuesti minule.

"Enda perekonda ignoreerida,"

"Tegus päev," arvas neiu.

"Tegelikult peaks ma sööma ka midagi,"

"Tule siis,"

"Mm.." mõmisesin ma. Ma ei teadnud, kas tahan juba uuesti enda perekonnaga kohtuda.

"Lähme istume võrkkiike ja ma toon sulle ise süüa, siis sa ei pea kellegagi rääkima,"

"Teeksid sa seda?" küsisin ma. Agnes ajas ennast püsti, kloppis riided puhtaks ja ulatas mulle ka käe.

"Loomulikult. Sa oled kõige normaalsem sõbranna, kes mul olnud on ja ma tean sind ainult 2 päeva," naeris neiu ning ma ühinesin temaga.

Agnes oli tegelikult tõesti toredam, kui mu Sydneys elavad sõbrannad. Tegelikult oli mul Austraalia pealinnas ka mõni sõbranna, kuid olin nendega suhtlemisisu kaotanud.

Kõndisime Agnesega peaaegu nähtamatult maalapi ääres võrkkiige juurde. Istusin kiigele ning Agnes ütles, et tuleb kohe varsti tagasi. Vaatasin, kuidas punapea mulle selja keeras ja kaugemale läks. Lükkasin endale jalgadega hoogu ja lasin peal kuklasse vajuda nii, et juuksed peaaegu maad puudutasid.

Ma ei saanud kaua üksindust nautida, sest tundsin, kuidas keegi kiigu seisma jättis. Ajasin enda pea püsti ning mu esimene reaktsioon oli mida kuradit. Teine oli, kuidas Agnes nii kiiresti tagasi jõudis. Kolmas reaktsioon oli mu hoo peataja üles leida. Sellega probleemi ei olnud, sest silmad tabasid kohe Calumi, kes ennast vastu puud toetas ja kiiku kinni hoidis. Ta ei öelnud midagi, mina ka mitte. Mul oli jälle piinlik.

"Tule," ütles ta ja ulatas enda käe. Vaatasin ta kätt altkulmu ning piilusin siis laudade vahel askeldava Agnese poole. "Tal läheb veel aega," ütles Calum nähes kuhu ma vaatan.

"Mida sa tahad?" küsisin ma, võtmata siiani ta käest kinni.

"Rääkida," vastas Calum. Ohkasin, meil oli tõesti vaja rääkida. Tahan ma seda või mitte. Võtsin ta käest kinni ning Calum tõmbas mu püsti.

Ta juhatas mind läbi puudevõsa peopaigast kaugemale ning jäi siis seisma, kui meil oli mõlemal raske peopaika näha.

"Millest sa rääkida tahad?" küsisin ma, kui Calum vaikis.