Ebatäiuslik • 5sos

12. Linna tagasi

Järve äärest tagasi hakates sõitma ütlesid poisid, et neil on vaja stuudiost läbi käia. Nad olid niigi tähtsamad pead mõnda aega pikalt saatnud. Ashton ütles emale, et ma tulen kaasa. Harry oleks saanud ka tulla aga autosse ei mahtunud, Harryt see eriti ei morjendanud, sest tal olevat nii kui nii sõpradega vaja hängida. 

Mahutasime ennast nii autosse ära, et Michael sõitis, Ashton istus ta kõrval ja mina pidin ennast pressima Luke ja Calumi vahele. Põhjus miks mind keskele istuma pandi oli see, et nad ei saa jalad koos istuda. Ma hakkasin selle peale naerma ja ronisin autosse. Calum minu selja taga. Vean kihla, et ta vaatas mu kanni, aga ega ma küsima ei hakanud. Ta oleks seda ilmselt eitanud. 

"Kas mind üldse lastakse stuudiosse? Ma pole ju bändis ega midagi.." esitasin ma enda küsimuse kui Mike sõitma oli hakanud. 

"Ütleme, et sa oled meie seksiori või midagi," pakkus Mike.

"Idikas, ta on mu õde!" karjus Ashton ning me hakkasime naerma. Või noh.. Ashton itsitas aga proovis sedagi tagasi hoida. 

"Ma võin öelda, et minu seksiori siis," jätkas Michael. Ilmselt tahtis Ashton talle käega vastu pead tõmmata, kuid oleks olnud võimalus, et me sõidame kraavi nii, et õnneks jättis ta selle tegemata. 

"Kas see oli mingil veidral viisil kompliment?" küsisin ma itsitades Michaelile tahavaatepeeglist otsa vaadates. Ta naeratas ja pilgutas mulle silma mille peale ma uuesti naerma hakkasin. 

"Ole vait," oigas Calum mu kõrval, "su naer paneb mu pea valutama." 

Nüüd kui ma teadsin, et mu naer talle närvidele käib jätkasin naermist. Meelega vahepeal Calumile otsa vaadates. Ta ilme oli ka naljakas. Kõik see koos töötas, et ma kauem naeraksin vahepeal veidralt kõõsudes ja selle peale rohkem naerma hakates.

Lõpuks kui ma rahuneda suutsin otsustasin Luke enda vestlusesse kaasata. 

"Mis teed?" küsisin.

"Räägin," vastas ta.

"Kellega?"

"Beniga," 

"Miks?"

"Mis sul on?" 

"Igav," 

"Räägi Calumiga,"

Selline oli meie lühike kahekõne. Ta ei viitsinud minuga rääkida, mis valmistas väikese pettumuse aga noh, las ta siis räägib Beniga. Aga tema soovitust ma eirasin, ma ei tahtnud Calumiga rääkida ning siiski ei saanud ma veel päris täpselt aru miks ma talle vihmavarju koerarihmaga külge sidusin. Rumal purjus mina.

"Ash, vaheta raadiot ja pane valjemaks," ütlesin ma vennale, kes nii ka tegi. Teiselt raadiokanalilt tuli nende laul Don't stop.

Sellele järgnes see, et Ashton mängis õhutrumme ja laulis, Mike laulis, sest autoroolis oli tal raske midagi mängida. Kutid mõlemal pool mind mängisid ka enda õhupille ja laulsid kaasa. Tundsin, et istun bändi proovis või kontserdil. Olin neid reaalselt laulmas kuulnud väga vähe ning siiani oli raske uskuda, et mu vend oli maailmakuulus. Võimas!

See, et mul oli üldse võimalus enda vennaga hängida oli suur asi. See, et ma ka ta bändiga sain koos aega veeta oli veel suurem asi. Teadsin, et paljud kadetavad mind, aga see oli vist kuulsuse õe privileeg. Aga see vist meeldis Ashtonile seetõttu, et meil ei olnud kahekesi enam midagi väga teha. Olime mõlemad suhteliselt suureks kasvanud ning teadsime mõlemad, et ta bändi värk on lahe. Õnneks ei paistnud Calumil, Michaelil või Lukeil selle vastu midagi olevat, et ma nendega tšillisin.