Ebatäiuslik • 5sos

37. "See on nii pehme."

"Oli küll jah."

"Meedia räägib teist." ütles Ashton. Lootsin südamest, et keegi ei olnud suutnud minust ja Calumist suudlemas, pilti klõpsata. "Calum Hood, 5 seconds of summer'ist, väljas enda bändikaaslase väik-"

"Palju õnne neile siis." pomisesin ma ja ajasin ennast püsti. Kõndisin kapini ja võtsin sealt klaasi. Lasin sinna kraanivett ja potsatasin laua taha istuma tagasi. Tahtsin ma seda või ei, aga see vestlus ei olnud läbi. Ashton oleks mulle minu tuppa ka järgi roninud, et minuga seda teemat edasi arutada.

"Sa tead, miks ma ei taha, et sa temaga midagi enamat kui sõbrad oleks.. tuttavad sobiks paremini."

"Ei tea. Ta ei ole selline."

"Ma tean teda kauem ja paremini kui sina, ma tean milline ta on."

"Sa lihtsalt valetad mulle, nagu alati." vastasin ma ja ajasin ennast uuesti püsti. Kuulutasin selle vestluse lõppenuks. Jätsin klaasi lauale ning kõndisin vennale mitte midagi öeldes minema. Ashton ei jooksnud mulle järgi, ega öelnud midagi. Hea oligi. 

Enda toas olles viskasin enda riided nurka, võtsin telefoni kätte ja pugesin voodisse. Meiki ma maha võtta ei viitsinud. Calum oli mulle sõnumi saatnud ja küsinud kuidas läheb. 

To: tüütu Calum

Ütles jälle, et sa pole selline nagu sa minuga oled. 

From: tüütu Calum

Ma ei tea, mis tal viga on

To: tüütu Calum

Njh. Mul oli tore õhtu :) Aitäh sulle, ma magama nüüd :D Ööd :) 

From: tüütu Calum

Mul ka, ööd ;) 

Panin telefoni enda kõrvale padjale ja tõmbasin teki kurguni. Olin meeletult väsinud ning ei suutnud magama jäämist ära oodata, õnneks vajusin minutitega ära.

Ärkasin hommikul peavaluga, tahtmist tõusta mul ei olnud nii, et otsustasin enamus päevast voodis lamada. Võtsin padja alt enda telefoni ja saatsin Harryle sõnumi.

To: Potter

Too vett, pls

Harry vastas kiirest, nagu alati. 

From: Potter

Käi perse, pls 

Hakkasin naerma ja keerasin ennast voodisse kõhuli. Võtsin telefoni ilusti kätte ning võtsin esimese lehe ette, mis mul pähe tuli. Lootsin kõmulehest midagi enda ja Calumi kohta leida, kahjuks või õnneks ei pidanud ma kaua otsima. Pealkiri oli sama, mis Ashton mulle eile ette oli lugenud ning pildil istusime mina ja Calum maja katusel, jalad üle ääre kõlkumas. Vajutasin, et rohkem infot lugeda, kuid seda ei olnud. Olid veel mõned klõpsud sellest, kuidas me tantsisime ja sabusime, aga mitte midagi rohkemat. Sain rahus edasi elada. 

Panin telefoni kõrvale ja silmad uuesti kinni. Uinusin taas. 

"KATIE!" ärkasin kellegi kiljumise peale. Agnes. Agnese kiljumise peale. Mida Agnes siin tegi? Avasin silmad ning olin 110% kindel, et ma näen unenägu, kuid ilmselt ei näinud. Punapea seisis mu voodi kõrval, ukse juures oli suur kohver ning kolm kingikotti. Jõudsin ennast vaevu istuli ajada, kui ta mulle juba käed ümber viskas ja mind kallistas. 

"Mida sa siin teed?" suutsin vaid küsida. Olin liialt uimane, et enda ülevoolavaid emotsioone mingil viisil väljendada. 

"Su sünnipäevaks tulin muidugi, tobuke." naeris ta ning hüppas kilgates mu voodile. 

"See on nii pehme." ohkas ta ja viskas nüüd mu voodisse pikali. 

"Ee.. aitäh?" pomisesin ma, "kuidas sa tead, et mul ee.. sünnipäev on?"

"Sa ütlesid mulle ja ee.. Ashton ütles ka.." pomises Agnes ennast istuli ajada. 

"Ash-.. Ashton?" 

"Su vend."

"Mi... miks sa temaga rääkisid?" 

"Ee.. ma olen temaga rääkinud ee.. sellest ajast peale, kui me Lizi juurest tagasi tulime." vastas Agnes süüdimatult õlgu kehitades. Vaatasin talle otsa  ning Agnes hakkas kokutama: "A-aga sa ei ol-ole kuri ju? Eks?" 

"Päeva parim uudis." iroonitsesin ma. Mul polnud midagi selle vastu, et nad rääkisid, aga mulle ei meeldinud see ka. Ashton ja Agnes koos oleks olnud liiga veider. Ning mu vend ei sobiks temaga. Nad on Agnesega liiga erinevad inimesed. Nad isegi pole midagi, aga ma rääkisin juba nagu oleks kumbki neist abieluettepaneku teinud. Jumal hoia selle eest! 

Võibolla olid nad Ashtoniga samasugused nagu mina ja Calum. Kõigile peale teiste teesklesime, et meie vahel ei ole midagi, kuid omavahel olles oli seal kindlasti midagi. Sellele mõtlemine ajas mu pea valutama. 

"Nii, et.. ee... te siis käite? või midagi..?" pomisesin ma. 

"Ei! Loomulikult mitte!" kriiskas Agnes uuesti püsti hüpates. Ta põsed õhetasid. Ma ei suutnud ära arvata, kas ta valetas või mitte, sest ma olin selles arvamismängus koba. Lootsin, et ta ei valetanud. Ja lootsin, et temast ja Ashtonist ei tule ka midagi. Sest see oleks olnud lihtsalt piinlik ja ebamugav. "See oleks... õudne." pomises Agnes vaikselt, endal põsed jätkuvalt punased. 

"Loomulikult.." muigasin ma ja kõndisin kapini. Nüüd millal Agnes siin oli pidin ma ennast üles ajama. Tõmbasin kapi uksed lahti, kuid vaatasin hoopis neiu poole ning seejärel tema toodud kingituste poole. Ta sai mu mõtetest aru. 

"Oi.. ei, ei, ei.." itsitas ta ning läks neid kokku korjama, "need saad homme." 

"Tõsiselt?" küsisin ma ohates ja toetasin põse vastu kapiust. 

"Tõsiselt." kinnitas ta.

Oigasin. 

"Ja pane riidesse.. ja võta meik maha.. ja pese juuksed ära..." lisas neiu veel. 

Oigasin uuesti ja tõmbasin kapist pikad püksid ja topi välja. Kõndisin temast oiates mööda:"Kui sul igav hakkab siis Ashtoni tuba on seal." 

Pilgutasin Agnesele silma ja näitasin näpuga koridori poole, sinna kus valge uks praokil oli. Agnes kissitas mu poole silmi ning käskis mul kiiremini teha, öeldes, et ootab all. 

Vähemalt ei pidanud ma seda ega järgmist päeva ainult enda perekonna keskel veetma. 

____________________________________________________________________________

NÜÜD KUI KOOL HAKKAB PANEN SIIS OSA KUI VÕIMALUSE SAAN. KUI MUL AEGA EI OLE SIIS NÄDLAS KORRA ÜRITAN IKKA UUE OSA PANNA. 

AITÄH KÕIKIDELE VOTEDE, KOMMENTAARIDE JA LUGEMISTE EEST! ja followide eest ka aitäh!!!