Ebatäiuslik • 5sos

24. "Mul pole telefoni!"

Calum ei öelnud jätkuvalt sõnagi vaid lähenes mulle. Astusin sammu taha poole kuni ma vastu puud põrkasin. Calum jätkas mulle lähenemist ning pani ühe käe mu puusale ja teise põsele.

"Ma arvasin, et sa tahad rääkida?" küsisin ma segaduses olles. Mu silmad käisid välkkiirelt mööda ta nägu.

"Enam ei taha." vastas ta. Olin segaduses.

Mida teha? Mida teha? Mida teha? oli ainuke mõte mu peas.

Calum ei jätnud mulle palju valikuvõimalusi vajutades enda huuled minu omadele. Ta kasutas mu otsustusvõimetust ära ning ta keel lipsas mu huulte vahelt sisse. Ma ei andnud endale aru kui ma  teda vastu suudlesin. Teadsin, et see polnud õige, kuid järele ma seda ka jätta ei tahtnud. Calumit ei kottinud ilmselt üldse, et see oli vale.

"Calum, see on väga väga vale," ütlesin ma ja eemaldusin temast, "ma ei taha seda."

"Miks sa mind siis vastu suudlesid?" küsis ta. Meie ninad puutusid kokku ning mul oli raske enda hingamist kontrollida. Ma ei osanud talle vastata. Miks ma suudlesin? Ma ju ei tundnud ta vastu midagi. Ma peaaegu ei teadnudki teda. Olin alles viimasel ajal temaga rohkem suhtlema hakanud.

"Ashton tapab meid ära," pomisesin ma.

"Ta ei saa teada, kui sina ei ütle," julgustas Calum mind.

"Kui saab?"

"Siis ta tapab meid ära," kehitas kutt õlgu. Ta ei lasknud mul edasi rääkida ning suudles mind uuesti. Seekord veidi tormakamalt kui enne. Andsin järele. Mu käed liikusid ta kaela taha. Calum tõstis mind taaskord endale sülle ja toetas mu selja vastu puud. Olin temat lühem ning tal oli ebamugav, kui ta sellisel viisil küürutama peab.

"Me peame tagasi minema," laususin ma taaskord meid katkestades. Calum muigas ning toetas enda pea korraks mu õlale. Ta ohkas endal jätkuvalt muie huulil ja noogutas. Ta pani mu ettevaatlikult uuesti maha ning enne kui ära läks suudles mind. Seejärel läks ta vastupidises suunas näidates käega telefoni märki enda kõrva ääres.

"Mul pole telefoni!" hüüdsin ma pooleldi sosinal. Calum jäi seisma ning vaikis. Siis kehitas ta õlgu ja keeras mulle selja. Olin jälle segaduses. Keerasin ka temale selja ja proovisin enda hingamist kontrolli alla saada. Hingasin sisse-välja ning endale märkamatult olingi metsatukast väljas. Agnes oli kiigel ja sõi enda friikaid.

"Kus käisid?" küsis ta. Lootsin, et ta ei näinud või kuulnud midagi.

"Mu ema kõndis siit mööda, ma ei tahtnud temaga rääkida," vastasin ma. Agnes noogutas ning ma istusin tema kõrvale. Ta andis mulle taldriku ning me jätkasime kahekesi rahus söömist.

"Mu vanemad võtsid Aidenilt võtmed ära," pistis Agnes siis naerdes vahele.

"Miks?" küsisin ma.

"Keegi ropsis istme alla," vastas Agnes naerdes.

"Ah?" küsisin ma samuti naerma hakates.

"Jepp, istme peab ära võtma, et see sealt ära koristada," seletas ta.

"Kindel, et sina ei oksendanud istme alla?" küsisin ma muiates.

"Ei ole kindel," vastas ta.

Hammustasin enda friikat. Imestan, et jutt kummalgi söögiisu ära ei kaotanud.

"Kuule, kus sa elad?" küsis Agnes.

"Sydneys," vastasin ma.

"Aa.. ma Canberras," vastas Agnes ohates.

"Kaugel,"

"Võtab mõni tund aega jah," nentis ta.

"Kust sa enda punased juuksed said?" küsisin ma.

"Geenid," muigas Agnes, "tegelikult meil on iiri juured ja sealt ilmselt."

"Ahah," vastasin ma.

Nägime kaugemalt enda poole lähenemas Agnese venda, Aidenit. Aiden võttis istet maas ning vaatas korda mööda mind ja enda õde. Agnes itsitas ja võttis taldrikult ühe friikartuli mille ta venna poole teele saatis. Friikartul lendas vastu Aideni pluusi jättes sinna õlise laigu.

"Päriselt?" küsis Aiden ohates ja vaatas õlilaiku enda pluusil.

"Päriselt." kinnitas Agnes.

"See oli mu lemmik pluus," ohkas Aiden.

"Sa ütled seda ainult selleks, et mulle süümepiinu valmistada, aga ei õnnestu väga." itsitas Agnes. Mina olin tasa, ma ei kavatsenud Aidenit või kedagi kunagi toiduga loopida. See oleks raiskamine mida ma endale lubada ei raatsi.

Nägin kaugemalt, et Calum oli uuesti peole saabunud hoides käes krõpsupakki ja õllekasti. Nägin, et Ashton tuli majast välja, Harry tema järel. Ashton kõndis Calumi juurde, ma kartsin, et ta sai minust ja Calumist teada, kuid ei. Calum lihtsalt näitas talle, kus ma olin. Reetur!

"Pean jooksma," pomisesin ma ja ajasin ennast püsti. Panin enda taldriku Aidenile sülle ja otsisin kõige kiiremat pääseteed. Otsustasin paremale minna, kiirkõnnil. Ashton ja Harry mu järel millestki rääkimas. Nii põgenedes põrkasin peagi Calumile otsa. Ma ei osanud ega tahtnud talle midagi öelda nii, et liikusin lihtsalt edasi. Leidsin enda tee uuesti majja ja jooksin Luke tuppa. Ma ei tea, kus kutt ise oli, kuid tuba oli tühi.

Istusin ta voodile ning üritasin kopse jälle normaalselt tööle saada.

"Katie, kas sa oled siin?" kõlas uksele koputus ja Ashtoni hääl.

"Ei ole!" vastasin ma pahuralt. Viskasin ennast Luke voodile pikali ning vaatasin lage.

Uks läks lahti ja Ashton astus sisse. Ta ei öelnud midagi, vaid tuli mu kõrvale voodisse pikali.

"Kus Harry on?" küsisin.

"All," vastas Ashton.

"Ok." vastasin ma lühidalt ja konkreetselt.

"Harry palus, et me ära lepiks," ütles ta.

"Et me saaksime homme jälle tülli minna?"

"Me võime ju proovida ilma vaidlemata läbi saada?" pakkus ta.

"Ma ei tea," vastasin ma ohates, "aga mida iganes, Harry ees võin ma ju mängida, et kõik on korras."

Ashton naeratas, kuid ei öelnud midagi. Ilmselt jäi ta mu vastusega rahule. Ära leppimist meie vahel ilmselt ei tulnud. Vähemalt mitte täna.

___________________________________________________________

LIHTSALT VAU! VÕTATE SÕNATUKS MU!