Üsna pea kobisin tuppa tagasi ja istusin taas voodile. Võtsin enda telefoni ja otsustasin, et helistan Ashtonile. Pidasin targemaks ka teda meie praeguse perekonnaseisuga kooskõlla viia. Trükkisin tema numbri kiirelt sisse ja panin kutsuma. Ashtoni number oli mul alati peas olnud. Telefon kutsus paar korda ning ma kuulsin Ashtonit toru teises otsas.
"Jah?"
"Kas Harry on sulle helistanud?" küsisin ma. Veidi veider oli enda vennaga rääkida, sest viimane kord me ei läinud päris nii enda juttudega lahku nagu vend ja õde.
"Kas midagi on juhtunud?" küsis Ashton.
"Ei.. noh.. jah.. tähendab, ei mitte Harryga,"
"Kellega siis?" küsis ta. Mõtlesin, kas ta tunneb päriselt ka huvi.
"Emaga," vastasin ma lühidalt ning silusin enda lina, lihtsalt, et närve rahustada.
"Mis juhtus?"
"Ta tuli eile purjus olekus koju ja ütles Harryle, et sina ja isa reetsid meid."
"Mis as-"
"Ja kui ma temaga sellest rääkima läksin ütles ta, et põimõtteliselt kui ma arvan, et ma nii täiskasvanud olen siis ma võin välja kolida ja sa oled ka täiskasvanud." pomisesin ma endale märamatult pisarad silmid.
"Oh jumal," kuulsin ma teda ohkamas, "sa tead, et ta ei mõelnud seda tõsiselt."
"Mõtles küll, Ashton," vaidlesin ma vastu.
"Lihtsalt.. see on ebaaus, et Harry peab nii teada saama milline meie isa tegelikult oli. Ta jääbki nüüd kõigi käest pärima kuni keegi talle lõpuks lihtsalt selle ära räägib. Tal ei ole vaja ju teada milline see värdjas oli."
"Sobib, kui ma emale helistan ja temaga räägin?" küsis Ashton.
"Ma ei tea.. võibolla ta hakkab mulle pärast puid alla viskama ja sööb mu lihtsalt siit välja,"
"Kat.. ega ta koletis ei ole."
"Ma tean." vastasin vaikselt.
"Me vist peaks sellest rääkima, mis minu ja Calumi vahel juhtus." ütles Ashton siis. Mul polnud plaani sellest temaga rääkida, kuid ta võttis selle teema ise üles.
"Ilmselt jah."
"Ma lihtsalt ei taha, et ta sulle haiget teeks. Ma tunnen teda kaua ja ma tean, kuidas ta tüdrukutega käitunud on."
"Ashton, aga inimesed võivad muutuda."
"Eks me näeme. Kuule ma pean minema ja tervita Harryt, eks? Tšau!"
"Tšau." vastasin lühidalt ja panin kõne kinni. Ohkasin vaikselt ja tõmbasin kätega üle näo.
Mulle saabus sõnum, Calumilt ja seekord otsustasin talle ka vastata.
From: Calum
Hey, babe, kuidas läheb?
To: Calum
Palun ära kutsu mind nii! Läheb normaalselt. Ja sul? Kõikide nende kontserdite ja asjadega.
From: Calum
Kas midagi juhtus?
From: Calum
Kõik on okei, väsimus on lihtsalt suur.
To: Calum
Okei
From: Calum
Okei
From: Calum
Teeme nägu, et meil ei olnud seda okei ja okei asja just eks? :)))
To: Calum
Okei
From: Calum
Kuule cheer up ma tulen sulle ju kohe varsti külla
To: Calum
Kas teised teavad, et sa tuled?
From: Calum
Eee.. ma ei usu? :D
To: Calum
Nii, et see on saladus?
From: Calum
Ei.. aga võibolla on targem seda lihtsalt Ashtoni eest varjata.
To: Calum
Kui ta küsib siis lihtsalt räägi talle.
From: Calum
ee.. okei.. kuule, kõik korras siis ikka või?
Ma ei vastanud talle enam ja panin telefoni kõrvale. Harry oli umbes minut aega mu toa ukse taga koputanud ja see käis mulle närvidele. Ajasine ennast püsti ja tegin ukse lukust lahti. Harry astus tuppa minu tekk maas lohisemas.
"Aitäh," ütlesin ma ja võtsin enda teki enda kätte. Harry ei öelnud midagi vaid hüppas minu voodisse.
"Ema vaidleb kellegagi telefonis," ütles ta.
Ashton.
"Las ta siis vaidleb," ohkasid sa ja viskasid enda teki voodile nii, et Harry selle alla jäi. Kompasid enda telefoni teki alt uuesti välja ja vastasid Calumile.
To: Calum
Kõik on ok. Ära muretse :)
Ta ei vastanud uuesti.
"Kellega sa räägid?" küsis Harry su kõrvale ilmudes. Panid telefoniekraani lukku.
"Calumiga," vastasid sa. See polnud mingi saladus, vist.
"Mingi poiss sul vä?" küsis Harry enda lokke käega laubalt lükates, kuid need maandusid kohe seal samas, kust ta need minema oli lükanud.
"Ei ole mul mingi poiss ä." vastasin ma.
"Raudselt on." itsitas Harry.
"Ei ole, ole vait."
"Katie ja Caaaluum ist-"
"Ole tasa!" naersin ma ja kõdistasin enda venda nii, et tal polnud lihtsalt aega rääkimiseks.
Meie kõditamiskaklust takistas mu telefon, mis helisema hakkas. Harry oli minust 2 sekudit kiirem ja ta haaras mu telefoni sellega naerdes minema joostes. Kui ma õigesti nägin helistas Calum. Ma ausalt öeldes ei tahtnud teadagi, mida Harry talle kokku vaterdab. Ma lihtsalt lootsin, et Calum sõnagi uskuma ei jäänud.
Umbes 3 minuti pärast tuli Harry tagasi ja andis telefoni mulle tagasi, endal nägu naerust tulipunane. Panin telefoni muiates kõrva äärde.
"Mis ta sulle rääkis?" küsisin ma. Harry istus mu kõrvale voodisse jätkates itsitamisega.
"Et sa oled minusse väga väga armunud ja ei lõpeta minust rääkimist, ma olen meelitatud ausalt öeldes." seletas Calum, kes paistis olevat samamoodi naernud. Lükkasin Harryt nii, et ta küllili mu voodisse kukkus.
"Usud või?"
"Ma tahaks küll.."
"Haha, jube naljakas." ütlesin ma ning muigasin vastumeelselt.
"Ei ole." ütles Calum.
"Jajah, miks sa helistasid?"
"Tahtsin su häält kuulda." vastas ta.
"ÜÜÜÜÜÜ!" kisas Harry, kes oli ilmselt Calumi öeldut kuulnud.
"Ole vait." sosistasin ma Harryle.
Calum naeris teisel pool toru. "Mis sa teed?"
"Istun," vastasin ma lihtsalt, sest tegelikult ma midagi muud ei teinudki.
_____________________________________________________________________________
DOUBLE UPDATE, SEST MA TAHAKS SELLE LOO PÜHAPÄEVAKS ÄRA LÕPETADA.
POLE SEDA KA LÄBI LUGENUD SORRY NOT SORRY ::DD:
ESTÁS LEYENDO
Ebatäiuslik • 5sos
FanficArmastus, viha, valu - kõik need kolm elementi on siin selgelt põiminud. Arvatakse, et kuulsuse elu on täiuslik, et nende lähedaste elu on täiuslik. Kuid ei ole. Selle saab kokku võtta ühe sõnaga - ebatäiuslik. [esimene raamat]
